Jõulukalender
Aitäh Teile, kestundsid huvi kalendri vastu! See teeb õnnelikuks, et reaalselt keegi tunneb huvi selle vastu, millega igapäevaselt tegelen ja kuidas üritan hea ema olla.
Ma pole eriline alternatiivsete vaadetega ema, aga kandelinasse, barefooti usun ning natukene olen üritanud end kurssi viia ka Montessori põhimõtetega. Lisasin isegi "Montessori väikelapse" raamatu oma kirja jõuluvanale. Eks näis, mis habemik selle infoga peale hakkab, aga eks siis ostan ise, kui tema kotti see ei mahu. Waldorf-pedagoogikat olen veidi täitsa koolituselgi õppinud ja ühesõnaga: seitse aastat täiesti tavalistes koolides pedagoogina töötanuna, tunnen, et meil on alternatiivsetelt vaadetelt nii mõndagi õppida, ilma et peaksime 100% end ühe või teise vaate jälgijaks nimetama.
Facebookis Montessori grupi tegemisi jälgin juba pikemat aega ja sealt sain ka mõtte aja mõistet ja voolamist Ellale jõulukalendri abil õpetada. Proovin sel aastal ilma kommita advendiajal hakkama saada. Mitte, et kommivihkaja-vanem oleksin, aga lihtsalt proovin keskenduda ka waldorflikule aja mõistmisele, mis baseerub rütmil, kordustel. Kohe, kui natukenegi õpetamisest kirjutan, muutuvad laused pikemaks ja teksti ilmuvad võõrsõnad. JU ma siis olen ikka peast pedagoog, aga mis siis ikka, kunagi pean ju tööle tagasi minema.
Mõte omandas vormi siis, kui sain kätte Opadiist tellitud "Nins of the forest" puust mänguasjad. Need on teinud firma nimega Grapat ja mõte on selles, et laps õpiks kasutama fantaasiat ja mänguasjad oleksid piisavalt ebakonkreetsed, et laps saaks ise luua uusi tähendusi. Tegelikult jäi mulle silma nende komplekt "Igavene kalender", aga tundus, et sarnase asja saab ka ise teha. Tegingi.
Esimesena oli mul vaja piisavalt suurt lauda, mis oleks samas õhem. Ideaalne oleks sinna kerged augud puurida, aga ma ei viitsinud seda ette võtta. Ajaga on ju nii, nagu on ja vabal hetkel tahaks veidi "Workin` momsi" vaadata. Ma võtsin kasutusse vana voodi põhja ühe laua, mis lihtalt ette jäi. Ei lihvinud ega lakkinud, lihtsalt puhastasin ära.
Järgmisena laenasin õelt akrüülvärve, millega sain lauale ideaalselt ringid joonistada. Kasutasin alguses isegi sirklit. Ma pole seda pärast keskkooli kordagi teinud. Joonistasin-värvisin ringid ja kirjutasin täiesti tavalise korrektoriga neile numbrid sisse, piparkoogilaadne pruun-valge on jõulude ajal alati way to go.
Facebookis Montessori grupi tegemisi jälgin juba pikemat aega ja sealt sain ka mõtte aja mõistet ja voolamist Ellale jõulukalendri abil õpetada. Proovin sel aastal ilma kommita advendiajal hakkama saada. Mitte, et kommivihkaja-vanem oleksin, aga lihtsalt proovin keskenduda ka waldorflikule aja mõistmisele, mis baseerub rütmil, kordustel. Kohe, kui natukenegi õpetamisest kirjutan, muutuvad laused pikemaks ja teksti ilmuvad võõrsõnad. JU ma siis olen ikka peast pedagoog, aga mis siis ikka, kunagi pean ju tööle tagasi minema.
Mõte omandas vormi siis, kui sain kätte Opadiist tellitud "Nins of the forest" puust mänguasjad. Need on teinud firma nimega Grapat ja mõte on selles, et laps õpiks kasutama fantaasiat ja mänguasjad oleksid piisavalt ebakonkreetsed, et laps saaks ise luua uusi tähendusi. Tegelikult jäi mulle silma nende komplekt "Igavene kalender", aga tundus, et sarnase asja saab ka ise teha. Tegingi.
Esimesena oli mul vaja piisavalt suurt lauda, mis oleks samas õhem. Ideaalne oleks sinna kerged augud puurida, aga ma ei viitsinud seda ette võtta. Ajaga on ju nii, nagu on ja vabal hetkel tahaks veidi "Workin` momsi" vaadata. Ma võtsin kasutusse vana voodi põhja ühe laua, mis lihtalt ette jäi. Ei lihvinud ega lakkinud, lihtsalt puhastasin ära.
Järgmisena laenasin õelt akrüülvärve, millega sain lauale ideaalselt ringid joonistada. Kasutasin alguses isegi sirklit. Ma pole seda pärast keskkooli kordagi teinud. Joonistasin-värvisin ringid ja kirjutasin täiesti tavalise korrektoriga neile numbrid sisse, piparkoogilaadne pruun-valge on jõulude ajal alati way to go.
Kui värv kuivanud, hakkasin sobitama erinevaid detaile, mille kuumaliimipüstoliga lauale kleepisin. See oli kindlasti parim osa. Hiirepoisid on ostetud glamuursest Põltsamaa Maximast, nööbid mitu aastat tagasi Tartust Kuukivi Helmepoest. Ma isegi ei tea, kas see pood veel alles on, aga tol hetkel plaanisin neid kasutada mängukaare külge DIY ripatsite tegemiseks. Milleni ma ilmselgelt kunagi ei jõudnudki. Lemmikosa on puulehed, pähklid, poolelfi koores kastan - need korjasime sügisel koos Ellaga. Juhuslikult. Kastanimuna on pärit Tartust Mandli kõrvalt pargist ja kõige lahedam oli see, et neiu reaalselt mäletas selle korjamist. Pähklid on meie oma sarapuu otsast ja kui 1. detsembri sammu tehes rääkisime kõik kalendri detailid läbi, siis mäletas ta täpselt sõna "pähkel" ja seda, et "vanasaga" ta neid korjas. Tundub, et koolis võiks tal kerge olla, sest mitte kunagi ei lähe meelest asjad, mida "homme" teha lubasin.
Ninsi komplekti mütsiga mehike on see vapper tegelane, keda preili iga päev ühe sammu edasi tõstab. Mõtlesin tükk aega, kas ta saab aru, mis mõte kogu sellel trallil on, aga tundub, et saab. Siiani on küll huvi suur olnud ja ta tõetsi keskendub sellele, mis teeme. Paberilehele kirjutan igaks päevaks väikese ülesande: kalli, pai, musi... jne. Ka need meeldivad talle.
Kuna paar päeva tagasi sattusin kõigi võimaluste poodi Jõe Prismasse, siis ostsin talle ka lisakalendri, sellise, kus sees on patsikummid, klambrid ja muud juustesse sobivad tooted. Ostsin selle, sest tal pole ühtki isiklikku patsikummi ja vanaema ning lastaaiakasvatajate omad on kõik juba kasutuses. Meie kalendrisüsteem näeb prageu välja selline: alustame puust kalendrist, räägime "ühe sammu" ja jõuluteema igal hommikul läbi, tema teeb sammu. Siis vaatab ta numbri kuju ja näeb seda ka paberilehel, kus tänane ülesanne kirjas on. Siis võtame kõrvale patsikummikalendri ja ta peab ise otsima samasuguse välimusega numbri, nagu DIY kalendris oli. Täna hommikul oli väike pahandus numbritega 23 ja 3, aga saime koos sotid selgeks. Päkapikud meil ei käi. Mitte sellepärast, et nad mulle ei meeldiks või preili pätt oleks, aga hetkel on nii, sest ma pole suutnud seda teemat läbi mõelda ja teisi päksiealisi meil majas pole. Eks nende kalendritega on isegi tegemist küll ja küll.
Tundub, et sõnast "jõulud" hakkab ta ka üha enam aru saama. Täna käisime kohalikku kultuurisündmust - Vääta vaateakende ja jõuluturu avamist vaatamas ja ta rääksi pool autosõidu aega "jõulumaale, jõulumaale", teise poole sõidust ta see-eest jonnis. Mis oli väga veider, sest ta jonnib ja ammugi nutab autos väga harva. Väike õde üürgas ka alguses veidi kaasa, aga siis mõtles, et pohhui, nagunii midagi sellest kasu pole ja keeras magama, et oam häälepaelu tagasisõidu ajaks puhata. Õnneks on temaga lihtne, sest söök teeb tuju heaks ja seega saime pärast pisikest peatust nii koju sõita, et autos valitses õdus vaikus. Tuttu panin nad ka täna üksinda nii, et mõlemad jäid korraga üheksaks magama. Ma ei hakka sõnu kulutamagi, et kirjeldada, kui võimas tunne see oli. Eks näis, mis öösel saab, aga nüüd tulebki magama minna, sest ega tea, mis öö toob. Kirjutamiseni!
Lisa kommentaar