Lasteaias
Panin oma väikese preili kohaliku lasteaia sõimerühma järjekorda juulis, kui selgus, et hakkan uuest kooliaastast Paides tööle. Pean ütlema, et ma pole never-ever uskunud, et mu senine lemmiktöökoht on Paides. Keskkooli-Eleene oleks selle mõtte peale vaid silmi pööritanud.
Pisut läks aega, kuniks mulle öeldi, et lastaiakoht on kindel. Käisin esimesel koosolekul täiesti lasteaiavõhikuna - ma polnud minutitki oma elust lasteaias veetnud. Talulapsena polnud kunagi isegi teemaks tulnud, et sinna minema peaks. Minu jaoks tundus see jube koht, mille koridorid ühepajatoidu järgi haisevad ja kus sundkorras magama peab.
Preili lasteaia suhtes nägin endaga vaeva ja töötlesin end juba kuu aega enne, et tegu on toreda ja arendava kohaga. Lasteaed tunduski tore ja turvaline, aga ehk liiga tavaline: ei mingit Waldorfi ega Montessorit; kõik koos potile; tavaline ruumikujundus; palju mänguasju, millest nii plastmassi kui ka kvaliteetset puitu. Eks ta selline olegi, aga väikses kohas vist teisiti ei saa. Küll aga tundub, et rühma kvaliteedi loovad kasvatajad ja nemad tundusid sümpaatsed. Tunduvad siiani. Päevakavaga olen rahul. Iga päev on võimlemine, laulmine või muu sarnane liikumistund ja palju erinevaid projekte alustades käejälgede plätserdamisest lõpetades hammaste voolimisega. Lisaks antakse piisavalt aega lastel ise endale mäng leida ja sellega tegeleda.
Rääkisin hiljuti ühe tartlannast sõbrannaga ja ta kurtis, et nende lasteaias on ruumi vähe. Meil on seda see-eest palju. Rühmas on vaid 12 last ja enamasti on korraga kohal neist umbes pooled. On olnud ka ühe või kahe lapsega päevi. Eks haiguste periood on teinud oma töö. Samas tundub, et enamik sõimerühma laste vanemaid kasutabki lasteaiakohta "igaks juhuks" ja tegelikkuses veedavad nad aega oma lastega nii palju kui võimalik. See on ju väga positiivne variant.
Vastukaaluks eelmisele plussile, tundub, et kirevad kõva tallaga roosad Barbiedega või sinised autodega sandaalid on tõeline must ja korra kuulsin isegi soovitust, et kõva tald olevatki ju lapsele parem.
Hakkasin peaaegu nutma, kui viimane kord Tartus käies oma lemmikkohas Mandel üht tüüpilist Tartu ema nägin, kes oma kaksikutel kummikud jalast võttis ja neil kohvikus paljajalu ringi joosta lasi. Jutustasime ka pisut, sest kui teil on kellegagi ühevanused lapsed, saab ju temaga kohe bestikaks hakata. Ta kurtis, et selles Tartu lasteaias, kus ta jõmmid käivad, ei lubata lastel rühma ruumis paljajalu ega sokkiski olla, kuigi ruum ja põrandad on soojad. Mõnes mõttes tegi see mind isegi õnnelikuks - igal pool on ikka probleeme ja jäänukarusaamu. Siinjuures kõlan muidugi hirmus ülbelt ja vabandan selle pärast. Ilmselt on kõva tald VS paljajalujalats koolkondade küsimus nii nagu seegi, kas kandelina on ikka tervislik. Mina lihtsalt usun nii barefooti kui ka kandelinasse.
Alustasime lasteaiaga tutvumist jaanuari teise nädala teisipäeval. Just siis oli ka mehe proovipäev kohas, kus ta praegu suure rõõmu ja entusiasmiga töötab. Mu lapsel lihtsalt väga vedas, et ta sai augustist jaanuarini minu tööpäevad oma issiga veeta. Kuigi aeg on moodne ja riik lubab igasuguseid skeeme, on mul ikka tunne, et emad hoolitsevad laste eest oluliselt rohkem kui isad. Olgugi, et tööl käivad mõlemad. Kas see on juhus, emade usaldamatus, tööde erinev iseloom, isade huvipuudus või lihtsalt harjumus - seda ei oska ma öelda. Isegi väga ägedad ja head isad... näivad ajaliselt lastega tegelevat ikkagi vähem kui emad. Seepärast on mul eriti hea meel, et meil see nii läks.
Kuna Ella issi käib tööl iga päev 8-17ni ja mina vaid kolm päeva nädalas, siis on mul ainsana olnud võimalus temaga lasteaias harjumas käia. Ta pole siiani kordagi lasteaias maganud ja kõige kauem olin linna peal laiamas kaks tundi. Selle aja pidas ta kenasti vastu ja tundis lasteaiast rõõmu. Ta läheb sinna hea meelega ja eelmisel korral jooksis mitu korda tagasi, kui ära minema hakkasime. Kuna käime vaid maksimaalselt kaks korda nädalas (ja vahel kaob üks neist päevadest veel nt Tartusse minemise või muu sarnase lõbusa alla ära), siis käia oleme saanud pigem veel vähem ja seepärast on harjutamisprotsess ka niimoodi veninud. Samas tundub mulle hea rahulik harjumine. Ilma pinge ja surveta.
Minu jaoks on üks äge lasteaia osa see, et tal on vaja sinna sobivaid riideid. Ma saan aru, et see pole ehk mõistlik, aga olen talle ekstra lasteaiariideid üksjagu ostnudki. Enamik tema praegustest (talvistest) kostüümidest on villa-siidi segud ja nendega hakkab sealses ruumis lihtsalt palav. Lisaks, olen ka seda öelnud, et mu lapsel pole palju riideid, aga tal on head riided... mida kahjuks pesta on üsna raske ja seepärast on nii mõnelgi neist õrna pesuga mitte välja tulnud plekid peal. See nagu ju väga hästi ei sobi. Seega jah, nii suure kurbuse, mis tema lasteaeda jätmine mulle tekitab, saan tasakaalustada nt Zara Kidsi ülinunnude riietega. Way to go, shopaholic?!
Kuna lasteaia riiete nimekirja tõttu (mille juba sügisel sain) olen reaalselt ka pidanud talle üht-teist ostma. Näiteks, kui ta kodus käib tihti Liliputi Piparkookidega, mille peale on pandud Mugavikust ostetud Playshoes fliisiga kattepapud, siis tundus mulle loogiline samamoodi paluda kasvatajal jätkata. Kirjutasin neist siin.
Alguses oli ta nõus, aga hiljem arvas, et laps võiks ikkagi ise saapad jalga saada ja soovitas siiski lasteaia jaoks midagi muud tuua. Kuna samal päeval olid kattepapud tegelikult natuke niiskust sisse lasknud (oli ka ülivettinud ilm ja ilmselt tuli see pigem kombe otste vahelt ), siis nõustusin. Aga põhimõttele jäin endiselt kindlaks ja nii tulid meie koju juba neljandad paljajalujalanõude tüüpi jalavarjud. Sel korral Bogsid. Vaatasin, et järelturul vastavas Facebooki grupis on paar umbes 20 eurot, seega mitte kallim kui muud õuejalanõud. Kuna hinnad olid aga veebruaris head, ostsin meie esimesed Bogsid siiski tutikana Hello24st. Baby Bogside kirjeldus on väga võimas - veekindel, kergesti jalga tõmmatav, IMEVAHVAD mustrid, sobivad isegi -10 kraadiga. Välimuse järgi ei ütleks, et need veekindlad on. Siiani on aga olnud ja ilm on ju vägagi vesine olnud. Jalga on neid tõesti nii mõnus panna, et Ella käib tihti nendega toas ringi: ta lihtsalt tahab. Valisin välja farmiloomadega sinepikollaste äärtega baby bogsid. Oleme preiliga veidi sinepikollasehull. Aga talle sobib see värv nii hästi! Või, oota, mulle lihtsalt meeldib see värv nii väga?! Oh, kui hea on olla väikese tüdruku ema.
Mõnel lehel, kus neid jalanõusid müüakse (ka Hello24), on need eraldi kategoorias. Uurisin siis arvustusi tarkadelt paljajalujalanõude fännidest emadelt ja sain teada, et kõik Bogsid pole barefoot sõbralikud, aga Baby Bogsid on seda. Mul just ju need ongi. Ilmselt võib siin ka vaidluskoht olla, aga Ellale meeldivad need VÄGA. Need on reaalselt kõige lihtsamini jalga torgatavad jalanõud ÜLDSE, kerged, veekindlad, mugavad ja ilusad. Midagi enamat ei taha ka mina jalanõudelt.
Nüüd saab kohe varsti kaks tundi, mille vältel Ella üksi lasteaias olnud on, läbi, ja pean oma Paide lemmikkohvikust Südamesahver ära minema, et preili saaks kindlust, et ma pole kadunud ja lasteaias on sama tore kui emmegagi.
Preili lasteaia suhtes nägin endaga vaeva ja töötlesin end juba kuu aega enne, et tegu on toreda ja arendava kohaga. Lasteaed tunduski tore ja turvaline, aga ehk liiga tavaline: ei mingit Waldorfi ega Montessorit; kõik koos potile; tavaline ruumikujundus; palju mänguasju, millest nii plastmassi kui ka kvaliteetset puitu. Eks ta selline olegi, aga väikses kohas vist teisiti ei saa. Küll aga tundub, et rühma kvaliteedi loovad kasvatajad ja nemad tundusid sümpaatsed. Tunduvad siiani. Päevakavaga olen rahul. Iga päev on võimlemine, laulmine või muu sarnane liikumistund ja palju erinevaid projekte alustades käejälgede plätserdamisest lõpetades hammaste voolimisega. Lisaks antakse piisavalt aega lastel ise endale mäng leida ja sellega tegeleda.
Rääkisin hiljuti ühe tartlannast sõbrannaga ja ta kurtis, et nende lasteaias on ruumi vähe. Meil on seda see-eest palju. Rühmas on vaid 12 last ja enamasti on korraga kohal neist umbes pooled. On olnud ka ühe või kahe lapsega päevi. Eks haiguste periood on teinud oma töö. Samas tundub, et enamik sõimerühma laste vanemaid kasutabki lasteaiakohta "igaks juhuks" ja tegelikkuses veedavad nad aega oma lastega nii palju kui võimalik. See on ju väga positiivne variant.
Vastukaaluks eelmisele plussile, tundub, et kirevad kõva tallaga roosad Barbiedega või sinised autodega sandaalid on tõeline must ja korra kuulsin isegi soovitust, et kõva tald olevatki ju lapsele parem.
Hakkasin peaaegu nutma, kui viimane kord Tartus käies oma lemmikkohas Mandel üht tüüpilist Tartu ema nägin, kes oma kaksikutel kummikud jalast võttis ja neil kohvikus paljajalu ringi joosta lasi. Jutustasime ka pisut, sest kui teil on kellegagi ühevanused lapsed, saab ju temaga kohe bestikaks hakata. Ta kurtis, et selles Tartu lasteaias, kus ta jõmmid käivad, ei lubata lastel rühma ruumis paljajalu ega sokkiski olla, kuigi ruum ja põrandad on soojad. Mõnes mõttes tegi see mind isegi õnnelikuks - igal pool on ikka probleeme ja jäänukarusaamu. Siinjuures kõlan muidugi hirmus ülbelt ja vabandan selle pärast. Ilmselt on kõva tald VS paljajalujalats koolkondade küsimus nii nagu seegi, kas kandelina on ikka tervislik. Mina lihtsalt usun nii barefooti kui ka kandelinasse.
Alustasime lasteaiaga tutvumist jaanuari teise nädala teisipäeval. Just siis oli ka mehe proovipäev kohas, kus ta praegu suure rõõmu ja entusiasmiga töötab. Mu lapsel lihtsalt väga vedas, et ta sai augustist jaanuarini minu tööpäevad oma issiga veeta. Kuigi aeg on moodne ja riik lubab igasuguseid skeeme, on mul ikka tunne, et emad hoolitsevad laste eest oluliselt rohkem kui isad. Olgugi, et tööl käivad mõlemad. Kas see on juhus, emade usaldamatus, tööde erinev iseloom, isade huvipuudus või lihtsalt harjumus - seda ei oska ma öelda. Isegi väga ägedad ja head isad... näivad ajaliselt lastega tegelevat ikkagi vähem kui emad. Seepärast on mul eriti hea meel, et meil see nii läks.
Kuna Ella issi käib tööl iga päev 8-17ni ja mina vaid kolm päeva nädalas, siis on mul ainsana olnud võimalus temaga lasteaias harjumas käia. Ta pole siiani kordagi lasteaias maganud ja kõige kauem olin linna peal laiamas kaks tundi. Selle aja pidas ta kenasti vastu ja tundis lasteaiast rõõmu. Ta läheb sinna hea meelega ja eelmisel korral jooksis mitu korda tagasi, kui ära minema hakkasime. Kuna käime vaid maksimaalselt kaks korda nädalas (ja vahel kaob üks neist päevadest veel nt Tartusse minemise või muu sarnase lõbusa alla ära), siis käia oleme saanud pigem veel vähem ja seepärast on harjutamisprotsess ka niimoodi veninud. Samas tundub mulle hea rahulik harjumine. Ilma pinge ja surveta.
.JPG)
Minu jaoks on üks äge lasteaia osa see, et tal on vaja sinna sobivaid riideid. Ma saan aru, et see pole ehk mõistlik, aga olen talle ekstra lasteaiariideid üksjagu ostnudki. Enamik tema praegustest (talvistest) kostüümidest on villa-siidi segud ja nendega hakkab sealses ruumis lihtsalt palav. Lisaks, olen ka seda öelnud, et mu lapsel pole palju riideid, aga tal on head riided... mida kahjuks pesta on üsna raske ja seepärast on nii mõnelgi neist õrna pesuga mitte välja tulnud plekid peal. See nagu ju väga hästi ei sobi. Seega jah, nii suure kurbuse, mis tema lasteaeda jätmine mulle tekitab, saan tasakaalustada nt Zara Kidsi ülinunnude riietega. Way to go, shopaholic?!
Kuna lasteaia riiete nimekirja tõttu (mille juba sügisel sain) olen reaalselt ka pidanud talle üht-teist ostma. Näiteks, kui ta kodus käib tihti Liliputi Piparkookidega, mille peale on pandud Mugavikust ostetud Playshoes fliisiga kattepapud, siis tundus mulle loogiline samamoodi paluda kasvatajal jätkata. Kirjutasin neist siin.
Alguses oli ta nõus, aga hiljem arvas, et laps võiks ikkagi ise saapad jalga saada ja soovitas siiski lasteaia jaoks midagi muud tuua. Kuna samal päeval olid kattepapud tegelikult natuke niiskust sisse lasknud (oli ka ülivettinud ilm ja ilmselt tuli see pigem kombe otste vahelt ), siis nõustusin. Aga põhimõttele jäin endiselt kindlaks ja nii tulid meie koju juba neljandad paljajalujalanõude tüüpi jalavarjud. Sel korral Bogsid. Vaatasin, et järelturul vastavas Facebooki grupis on paar umbes 20 eurot, seega mitte kallim kui muud õuejalanõud. Kuna hinnad olid aga veebruaris head, ostsin meie esimesed Bogsid siiski tutikana Hello24st. Baby Bogside kirjeldus on väga võimas - veekindel, kergesti jalga tõmmatav, IMEVAHVAD mustrid, sobivad isegi -10 kraadiga. Välimuse järgi ei ütleks, et need veekindlad on. Siiani on aga olnud ja ilm on ju vägagi vesine olnud. Jalga on neid tõesti nii mõnus panna, et Ella käib tihti nendega toas ringi: ta lihtsalt tahab. Valisin välja farmiloomadega sinepikollaste äärtega baby bogsid. Oleme preiliga veidi sinepikollasehull. Aga talle sobib see värv nii hästi! Või, oota, mulle lihtsalt meeldib see värv nii väga?! Oh, kui hea on olla väikese tüdruku ema.
Mõnel lehel, kus neid jalanõusid müüakse (ka Hello24), on need eraldi kategoorias. Uurisin siis arvustusi tarkadelt paljajalujalanõude fännidest emadelt ja sain teada, et kõik Bogsid pole barefoot sõbralikud, aga Baby Bogsid on seda. Mul just ju need ongi. Ilmselt võib siin ka vaidluskoht olla, aga Ellale meeldivad need VÄGA. Need on reaalselt kõige lihtsamini jalga torgatavad jalanõud ÜLDSE, kerged, veekindlad, mugavad ja ilusad. Midagi enamat ei taha ka mina jalanõudelt.
Nüüd saab kohe varsti kaks tundi, mille vältel Ella üksi lasteaias olnud on, läbi, ja pean oma Paide lemmikkohvikust Südamesahver ära minema, et preili saaks kindlust, et ma pole kadunud ja lasteaias on sama tore kui emmegagi.
Lisa kommentaar