Mida lastega kodus teeme ja muud jutud
Esimene talv kahe lapsega uues kodus, milleks on vana 1960ndate maja, on olnud üsnagi väljakutset pakkuv. Ilma viirusetagi.
Alustasin seda postitust 23.01. Siis vingusin ilma, muda ja selle üle, et köögis ei saa nõusid pesta. Hetkel tunduvad need mured üsna hädised, sest läbi muda viib nüüd tee ja kraanikauss on ka juba ammu kasutuses ning armastan seda VÄGA. Ilmaga on ikka keerukas, sest kui päevi järjest päikest ei näe, ei taha lastega õue minna ega üldse midagi ette võtta, sest kõik on nagunii mõttetu ja kole. Eriti raskesti mõjub see siis, kui eelnev ärritus ja väsimus hinges on. Nagu praegu. Õigemini pigem nagu eile ja enne seda. Täna olen vormis ja valmis uue olukorraga tegelema ja sellest ehk veidi rõõmugi tundma.
Vist pole vaja mainida, et viimasel ajal ei kirjuta ma peaaegu üldse siia midagi. Instagramgi on vaikne olnud ja seda eelkõige, kuna otsustasin, et ma ei saa rahulikult elada, kui pidevalt scrollin, kui palju haigeid on ja mida järgmisena karta. Algul mõtlesin, et pidevalt kursis olemine rahustab mind, aga tegelikult mitte. Mõtlesin, et põgenen vabal hetkel Facebooki või Instagrami, aga ka seal tuli järjest storysid ja postitusi sellest, kui jube kõik on. Ja ongi!
Aga kõige selle pidev nägemine tekitab stressi aina juurde ja nii pole üldse mõnus ega hea olla ka "minu rahulikus kohas" - breakfast at eleenes on ju selle jaoks loodud blogi ja Instagrami konto, et mul oleks rahustav õnnelik koht, kus puhata ja siinsete piltide vaatamine või Instagrami jälgimine tekitaks lugejaski sellise mõnusa rahuliku läbi aurava kohvi ilusasse maailma vaatamise tunde. Meeldetuletuseks neile, kes pole esimesi postitusi lugenud, aga on mõelnud, miks blogil nii imelik nimi on, siis vihjan sellega juveelikauplus Tiffany kohta ütlevale Holly Golightlyle (jep, Audrey on lemmiknäitleja, see on lemmikfilm, raamat on ka OK (kirjandusõpetaja ei tohiks vist midagi sellist öelda, sest raamatud on ju alati paremad kui filmid):
"It calms me down right away, the quietness and the proud look of it; nothing very bad could happen to you there, not with those kind men in their nice suits, and that lovely smell of silver and alligator wallets. If I could find a real-life place that made me feel like Tiffany's, then I'd buy some furniture and give the cat a name.”
― Truman Capote, Breakfast at Tiffany's
Meeste osa tsitaadist võiks vast välja jätta, sest mul on veidi teised mured nagu maja ja lapsed, aga varahommikul saiakest sööv ilusa poe aknast sisse piiluv Audrey Hepburn meenub ju küll ja tuju lähebki paremaks. Kõik soovitavad ju nüüd kodus palju lugeda ja filme vaadata , siin pakkumine. Emad enamasti ei soovita, nemad soovitavad lihtsalt ellu jääda. Ahjaa, ja meie kassi nimi on ka lihtsalt Kass. Küll juhuslikult, aga ikkagi.
Olen nii rahul, et ärevuse minetada suutsin, et tundsin soovi kirjutada. Arvutis ja puha, sest telefonis on see nii tüütu ja lõpuks jäävad trükivead sisse ja ma ei talu seda, sest #eestikeeleõpetaja ju. No tegelikult võtan palju lõdvemalt, sest muidu ei jõuaks ma ilmaski millegi postitamiseni (selle postitamine on võtnud kaks kuud!) ja siis kaoks ehk kirjutamise teraapiline mõju, mis mind grafomaaniks kasvatanud ongi. Peaaegu sügavad mõtted ja võõrsõnad, ehk hakkab kolme-aastaga-kahe -lapse- ema-kooma vaikselt taanduma ja on lootust jälle inimeseks saada?!
Nimelt tundisn end vahepeal väga õnnetuna ja siis hakkasin sellega probleemina tegelema ja jalutama võimalikult palju koos oma neljakuusega. Kuna pisikesi kohvikuid meil siin 25 km raadiuses pole (kuigi kui ka oleks, oleks need praegu vast suletud) ja nii pikalt ma ka ei käi, siis mingi moti kõndimsieks tahtsin leida. Mees kuulab mul pidevalt poliitika vms podcaste ja minu arvates on need lihtsalt lärmakad üksteisest ülerääkimised olnud. Ilmselgelt ei teadnud ma asjast midagi, sest ma pole veel tasulisi podcaste kohanud ja mul on oma IPhones`s nende jaoks äpp juba algseadetes olemas ja no well, ma olen lihtsalt vanamoodne idikas. Igal juhul mõtlesin, et neid võiks ju kuulata, sest audioraamatutega tuleks jälle aega ja raha kulutada. Eriti positiivne oli avastus, et lüües sisse "Montessori" tuleb täitsa palju tulemusi ja neid saateid saab kuulata ilma internetita, nii et minu OMA AEG jalutades ilma pideva kursis olemiseta, jääb mulle alles. Jah, ma tean, et se on ilmselt ainult minu jaoks uus info, aga kirjutan ikkagi ausalt kõik ära. Huvi alternatiivsete kasvatusteaduste vastu on mul olnud alates sellest umbes poolest aastast kui oma tööd kergelt vihkasin, aga õnneks esimest last ootama jäin, et sellesse paus teha. Kuigi ega ma momendil ei kurda, et e-tunde ette valmistama ei pea, aga vihkamisest on asi kaugel ja mõte tagasi töölke minemisest pole kohutav. Ilmselt laseksin õpilastel lihtsalt veel rohkem raamatuid lugeda ja ei õpetaks kirjanduteooriat, vaid arendaksin lugemisega mõtestamisoskust või sisekaemusvõimekust. Tsau, õpilased, kuidas tunduks?
Igal juhul on meie elu õnneks üsna samasugune kui enne koroonat ja eriolukorda. Tartus arstide juures ja kohvikus käi enam. Okei, nii idüll see ka pole. Teistsugune on see, et vähemalt korra nädalas olime pikemalt õe või vanemate juures, mida praegu igaks juhuks ei tee. Ella igatseb nende järele ja ei möödu vist päevagi, kui ja ei avaldaks soovi "aasja juurde" minna. Lasteaiast on ta nüüd eemal olnud üle nädala ja alles mõni päeva tagasi tundisn, et kodune uus reaalsus hakkab sujuma, ei ole ideaalne, aga hakkab paremaks minema. Ta ei jõua energit ära kulutada, sest esiteks, ma olen ilmselgelt liiga igav ja neljapoolekuune õde nõuab ka päris suurt osa minust endale. Ta magab küll palju ja mõnusasti, aga kui Ninni üleval on, siis ega ta eriti üksi tsillida armasta. Pigem ikka süles.
Vist pole vaja mainida, et viimasel ajal ei kirjuta ma peaaegu üldse siia midagi. Instagramgi on vaikne olnud ja seda eelkõige, kuna otsustasin, et ma ei saa rahulikult elada, kui pidevalt scrollin, kui palju haigeid on ja mida järgmisena karta. Algul mõtlesin, et pidevalt kursis olemine rahustab mind, aga tegelikult mitte. Mõtlesin, et põgenen vabal hetkel Facebooki või Instagrami, aga ka seal tuli järjest storysid ja postitusi sellest, kui jube kõik on. Ja ongi!
Aga kõige selle pidev nägemine tekitab stressi aina juurde ja nii pole üldse mõnus ega hea olla ka "minu rahulikus kohas" - breakfast at eleenes on ju selle jaoks loodud blogi ja Instagrami konto, et mul oleks rahustav õnnelik koht, kus puhata ja siinsete piltide vaatamine või Instagrami jälgimine tekitaks lugejaski sellise mõnusa rahuliku läbi aurava kohvi ilusasse maailma vaatamise tunde. Meeldetuletuseks neile, kes pole esimesi postitusi lugenud, aga on mõelnud, miks blogil nii imelik nimi on, siis vihjan sellega juveelikauplus Tiffany kohta ütlevale Holly Golightlyle (jep, Audrey on lemmiknäitleja, see on lemmikfilm, raamat on ka OK (kirjandusõpetaja ei tohiks vist midagi sellist öelda, sest raamatud on ju alati paremad kui filmid):
"It calms me down right away, the quietness and the proud look of it; nothing very bad could happen to you there, not with those kind men in their nice suits, and that lovely smell of silver and alligator wallets. If I could find a real-life place that made me feel like Tiffany's, then I'd buy some furniture and give the cat a name.”
― Truman Capote, Breakfast at Tiffany's
Meeste osa tsitaadist võiks vast välja jätta, sest mul on veidi teised mured nagu maja ja lapsed, aga varahommikul saiakest sööv ilusa poe aknast sisse piiluv Audrey Hepburn meenub ju küll ja tuju lähebki paremaks. Kõik soovitavad ju nüüd kodus palju lugeda ja filme vaadata , siin pakkumine. Emad enamasti ei soovita, nemad soovitavad lihtsalt ellu jääda. Ahjaa, ja meie kassi nimi on ka lihtsalt Kass. Küll juhuslikult, aga ikkagi.
Olen nii rahul, et ärevuse minetada suutsin, et tundsin soovi kirjutada. Arvutis ja puha, sest telefonis on see nii tüütu ja lõpuks jäävad trükivead sisse ja ma ei talu seda, sest #eestikeeleõpetaja ju. No tegelikult võtan palju lõdvemalt, sest muidu ei jõuaks ma ilmaski millegi postitamiseni (selle postitamine on võtnud kaks kuud!) ja siis kaoks ehk kirjutamise teraapiline mõju, mis mind grafomaaniks kasvatanud ongi. Peaaegu sügavad mõtted ja võõrsõnad, ehk hakkab kolme-aastaga-kahe -lapse- ema-kooma vaikselt taanduma ja on lootust jälle inimeseks saada?!
Nimelt tundisn end vahepeal väga õnnetuna ja siis hakkasin sellega probleemina tegelema ja jalutama võimalikult palju koos oma neljakuusega. Kuna pisikesi kohvikuid meil siin 25 km raadiuses pole (kuigi kui ka oleks, oleks need praegu vast suletud) ja nii pikalt ma ka ei käi, siis mingi moti kõndimsieks tahtsin leida. Mees kuulab mul pidevalt poliitika vms podcaste ja minu arvates on need lihtsalt lärmakad üksteisest ülerääkimised olnud. Ilmselgelt ei teadnud ma asjast midagi, sest ma pole veel tasulisi podcaste kohanud ja mul on oma IPhones`s nende jaoks äpp juba algseadetes olemas ja no well, ma olen lihtsalt vanamoodne idikas. Igal juhul mõtlesin, et neid võiks ju kuulata, sest audioraamatutega tuleks jälle aega ja raha kulutada. Eriti positiivne oli avastus, et lüües sisse "Montessori" tuleb täitsa palju tulemusi ja neid saateid saab kuulata ilma internetita, nii et minu OMA AEG jalutades ilma pideva kursis olemiseta, jääb mulle alles. Jah, ma tean, et se on ilmselt ainult minu jaoks uus info, aga kirjutan ikkagi ausalt kõik ära. Huvi alternatiivsete kasvatusteaduste vastu on mul olnud alates sellest umbes poolest aastast kui oma tööd kergelt vihkasin, aga õnneks esimest last ootama jäin, et sellesse paus teha. Kuigi ega ma momendil ei kurda, et e-tunde ette valmistama ei pea, aga vihkamisest on asi kaugel ja mõte tagasi töölke minemisest pole kohutav. Ilmselt laseksin õpilastel lihtsalt veel rohkem raamatuid lugeda ja ei õpetaks kirjanduteooriat, vaid arendaksin lugemisega mõtestamisoskust või sisekaemusvõimekust. Tsau, õpilased, kuidas tunduks?
Igal juhul on meie elu õnneks üsna samasugune kui enne koroonat ja eriolukorda. Tartus arstide juures ja kohvikus käi enam. Okei, nii idüll see ka pole. Teistsugune on see, et vähemalt korra nädalas olime pikemalt õe või vanemate juures, mida praegu igaks juhuks ei tee. Ella igatseb nende järele ja ei möödu vist päevagi, kui ja ei avaldaks soovi "aasja juurde" minna. Lasteaiast on ta nüüd eemal olnud üle nädala ja alles mõni päeva tagasi tundisn, et kodune uus reaalsus hakkab sujuma, ei ole ideaalne, aga hakkab paremaks minema. Ta ei jõua energit ära kulutada, sest esiteks, ma olen ilmselgelt liiga igav ja neljapoolekuune õde nõuab ka päris suurt osa minust endale. Ta magab küll palju ja mõnusasti, aga kui Ninni üleval on, siis ega ta eriti üksi tsillida armasta. Pigem ikka süles.
Täna ärkas ta nohuga, nii et seda hullem. Kui ta magab, saame Ellaga ägedaid ema-tütre asju teha, aga sellest 1:1 ajast peab piisama, kuigi on näha, et mitte. Omaette mängimine on ka oskus, mida arendada ja sellega ennast lohutangi. Ja tõele au andes, multikad lohutavad mind, sest Ninni on 100% rinnalaps ja Ella on nagu tavaline kolmveerandkolmene, kes suudab hetkega kaose korraldada või siis väga armsasti rahus mängida. Lihtsalt kunagi ei tea, kumb variant parasjagu valituks osutub. Multikaid üritan hoida mõistuse piires , aga samal ajal hoiaks hea meelega ka oma mõistust korras. See, kumb peale jääb, oleneb päevast. Enesepeks teemal "ma pole piisavalt hea ema" kuni "olen täielik närvihaige" on muidugi iga päeva kavasse sisse kirjutatud.
Hea ema võiksin olla sellepärast, et mu kasvav huvi Montessori pedagoogika vastu ja juba omandatud tibatillukesed Waldorfteadmised teevad igapäevaelu palju mitmekülgsemaks ja kui ma saaksin hakkama Montessori-ema olemisega, siis oleks meil kodus vist täielik idüll, sest Montessori lastele meeldib koristada ja mitte multikaid jõllitada. Distsipliinina leian, et see ongi midagi sellist, kuidas võiksin oma lapsi (ja ennast) kasvatda, aga Waldorfi jaoks olen vist liiga kehv õueskäija, aga mulle meeldib see, kuidas nad suhutvad muusikasse ja kunsti. Olen nii palju uut ja põnevat teada saanud! Joonistamine-maalimine pole kunagi minu teemad olnud, aga nüüd on see mu lemmikuks "lapsega koos aktsioon" ÜLDSE. Räägin kunagi loodetavsti mõlemast pikemalt, aga tänane plaan oli panna kokku nimekiri ideedest, mida teha kodus ühe kaks aastat ja kaheksa kuud vana aeg-ajalt ka terrible toddleriga, nii et endal ka äge oleks. Inspired by Maria Montessori (eelkõige Simone Davies`e vaatevinklist ) ja Rudolf Steiner (kunsti valdkond inspireerituna Lätte poe kaubavalikust ja nõuannetest).
1. maalimine, märg-märjale võtet kasutades - Ellale meeldib pinteldada, kõikjale. Eriti popid on tema redisainitud Little Dutchi Raekoja klotsid pliiatsite otsa topituna, mis on jäätised ja mida ei tohi hammustada, vaid tuleb limpsida. Tavalised 10-12 pisikest värvi alusel (nagu meie kooliajal) vesivärvid talle ei meeldi, sest on nii heledad ja peab tükk aega pintseldama, et midagi üldse kätte saada. Mõistan teda. Lisaks läheb kohe värv teisega kokku, kui vahepeal ei puhastata korralikult pintslit ja hiljem on kahesel lihtsalt 12 pruunikat tooni. Kasutuseta seisvad maitseainetopsikombod (piltidel, mingi nõuka erivärk, siit majast leitud) andsid mulle mõtte kasutada neid lahustuvate värvide anumaiks. Nii nagu Miramii piltidelgi. Lahustuva värvi leidmine osutus aga raskemaks, kui arvasin ja tahtsin ju häid ka. Nii küsisingi otse, mis firmaga tegu. Stockmar. Guugeldasin seda firmat, et leida, kust neid värve KOHE saada ning leidsin Haridus- ja Kultuuriselts Läte e-poe. Rõõmuga nägin, et tegu Waldorfkoole varustava poega ja ega muud ei mõelnudki, et mida veel lisaks vesikatele sealt tellida. Kuus lahustuvat värvi maksavad 30 euro kanti, aga värve saab ka ühe kaupa ja muidugi suuri ning fancymaid ning kallimaid komplektegi.
Hea ema võiksin olla sellepärast, et mu kasvav huvi Montessori pedagoogika vastu ja juba omandatud tibatillukesed Waldorfteadmised teevad igapäevaelu palju mitmekülgsemaks ja kui ma saaksin hakkama Montessori-ema olemisega, siis oleks meil kodus vist täielik idüll, sest Montessori lastele meeldib koristada ja mitte multikaid jõllitada. Distsipliinina leian, et see ongi midagi sellist, kuidas võiksin oma lapsi (ja ennast) kasvatda, aga Waldorfi jaoks olen vist liiga kehv õueskäija, aga mulle meeldib see, kuidas nad suhutvad muusikasse ja kunsti. Olen nii palju uut ja põnevat teada saanud! Joonistamine-maalimine pole kunagi minu teemad olnud, aga nüüd on see mu lemmikuks "lapsega koos aktsioon" ÜLDSE. Räägin kunagi loodetavsti mõlemast pikemalt, aga tänane plaan oli panna kokku nimekiri ideedest, mida teha kodus ühe kaks aastat ja kaheksa kuud vana aeg-ajalt ka terrible toddleriga, nii et endal ka äge oleks. Inspired by Maria Montessori (eelkõige Simone Davies`e vaatevinklist ) ja Rudolf Steiner (kunsti valdkond inspireerituna Lätte poe kaubavalikust ja nõuannetest).
1. maalimine, märg-märjale võtet kasutades - Ellale meeldib pinteldada, kõikjale. Eriti popid on tema redisainitud Little Dutchi Raekoja klotsid pliiatsite otsa topituna, mis on jäätised ja mida ei tohi hammustada, vaid tuleb limpsida. Tavalised 10-12 pisikest värvi alusel (nagu meie kooliajal) vesivärvid talle ei meeldi, sest on nii heledad ja peab tükk aega pintseldama, et midagi üldse kätte saada. Mõistan teda. Lisaks läheb kohe värv teisega kokku, kui vahepeal ei puhastata korralikult pintslit ja hiljem on kahesel lihtsalt 12 pruunikat tooni. Kasutuseta seisvad maitseainetopsikombod (piltidel, mingi nõuka erivärk, siit majast leitud) andsid mulle mõtte kasutada neid lahustuvate värvide anumaiks. Nii nagu Miramii piltidelgi. Lahustuva värvi leidmine osutus aga raskemaks, kui arvasin ja tahtsin ju häid ka. Nii küsisingi otse, mis firmaga tegu. Stockmar. Guugeldasin seda firmat, et leida, kust neid värve KOHE saada ning leidsin Haridus- ja Kultuuriselts Läte e-poe. Rõõmuga nägin, et tegu Waldorfkoole varustava poega ja ega muud ei mõelnudki, et mida veel lisaks vesikatele sealt tellida. Kuus lahustuvat värvi maksavad 30 euro kanti, aga värve saab ka ühe kaupa ja muidugi suuri ning fancymaid ning kallimaid komplektegi.
Veidi kaalusin ja otsustasin vahepeal osta kolmeeurosed sobivates purkides guaššvärvid, mille üle preilil nii hea meel oli, et värvis lisaks paberi ja enda ka ahju, klotsid ja tooli ära, aga lasin sellel juhtuda, sest mõtlein, et küll pesen kerge vaevaga maha. EI!!! Need värvid ei tulnud maha ei mööblilt ega ta riietelt! Never again ja tegin tellimuse veel samal õhtul ära. Lisaks valisin kena komplekti Lyra Waldorfvalikuga pliiatseid, kuigi mul polnud sel hetkel veel õrna aimugi ei Goethe värviteooriast ega negatiivsest pinnast. Viimane tähendab siis lihtsalt öeldes seda, et jätad värvimata valgele paberile joonistades lumikellukese õie, vaid värvid ilma kontuurita ära seda ümbritseva tausta (see on raske!). Päriselus on ju taust alati olemas. Minu jaoks oli see täiesti silmiavav uus tehnika, mis viis mind Waldorfpedagoogika podcastideni ja tuisupere Instagrami konto jälgimiseni. Soovitan!
Märg-märjale tehnoloogiat kasutades maalisimegi minu esmaspäevasel hea energia päeval ja tundsime sellest nii suurt rõõmu. See on pikemalt kirjas siin ja lühemalt tuleb paber mõlemalt poolt täitsa märjaks teha ja siis maalida. Usun, et sel juhul on vaja väga häid värve ja võib-olla tavalisest veidi rohkem kontsentraati panna ning paber peab olema vesivärvi oma, muidu ei tööta asi õigesti. Blogipostituse piltidel siis ongi meie kunst märg-märja teooriaga maalitult. Nii kreisi, et ma polnud kummastki tehnikast enne midagi kuulnud. Mida see meie tavakoolide programmide kohta ütleb? Õigem on küll küsida, mida see pea 20 aastat tagasi tehtud programmide kohta ütleb. Loodan, et viga on siiski minus olnud ja tänapäeval on sellised väikesed TÄIESTI teistsugused tehnikad reaalsus.
Olen nii õnnelik, et mul on nn uus võimalus leida endas see väike kunstnik üles ja ausalt - ma ei viitsi lapsega tundide kaupa legodega mängida, aga maalida - vabalt. Eriti, kui saan talle õpetada ja ise õppida. Aitäh, kerge deprekas, mis mind Montessori juurde ja aastaid tagasi Waldorfi juurde tõi. Kaos toob muutused, eks?
2. piknik - hetke kogemine, ilu nautimine, sätendava puu silmamine - vihm ja hall ilm oleksid mu sõbrad, kui mul oleks palju aega hyggeda ja näiteks jõule oodata. Hetkel tahan päikest ja karged hommikud on veel ka okei, sest muidu tekkiksidki süümekad sellepärast, miks ma puid ei lõika või vana kasvuhoonet lammuta ega peenraid tee. See, et mul on kaks väikest last, ei takistaks mul end segi töötama ja ilmselt see ka nii läheb. Pean endaga vaeva nägema, et siiski nautida seda, kui väiksed nad veel on ja nad reaalselt vajavad mind ja tahavadki minuga olla. Aga hetkel on mul 0 süümekat, kui ilusa ilmaga lihtsalt õue lähen kärutama või kelgutama, sest mätas veel ei haljenda. Tänx, mätas! Käisime põhupallipiknikul. Kaasas oli tee ja kardemoniga Dominod ning ma tõesti näitasin Ellale neid pisikesi asju nagu värelev aur, mida kuum tee näitab või kuidas kõlab sookurgede hääl, kuigi lumi on maas. Mulle meeldib ilu. Kuidas tema seda märkama õpib, kui ma ei õpeta? Täna hüppas Ella oma uute vihmariietega porilombis nagu hull ja pesi igaks juhuks veel selle sama veega nägu ka, sest miks ka mitte, eks. Selliste piknike mõjul tunnen juba kerget sõltuvust Sipiti kaanega tasside suhtes, sest need on nii ilusad. Õnneks või kahjuks pole ma püstirikas ja suudan seeläbi vahel ilu ise ka teha loominguline olles. See viib järgmise ettepanekuni.
3. pane tuppa kiik või muu turnimisDIYvärk - õe laste juures on laes võrkkiik ja Ella on alati selle juures, kui seal oleme. Mõtlesin, et kui tõesti peame olema kodused nii pikalt, on tal vaja midagi uut ja teistsugust. Tellisin kiige Tuduluust ja panin selle hästi madalale, et ta saaks ise peale ja maha ning sellega kõõluda palju kulub. Sellise saaks kindlasti vabalt ka ise teha, aga mõtlesin, et köis ja kinnitusvahendid ning plaat maksavad ehk kokku sama palju. Lisaks on ju üleskutse toetada väikeettevõtteid. Kuni ma saan riigilt emapalka ja seda veel ei kärbita, saan ehk kellelegi kasulik ka olla tehes läbimõeldumaid valikuid. Teine mure oli ilus matt-madrats sinna alla leida, et kui ta kukub, siis ei saaks haiget. Muidugi viskas mulle kohe ette see imeilus Tobiase ja Ida lebomadrats, AGA arvetsades, et meie põrandad on veel igitolmu täis ja mul pole ei varstolmuimejat ega aurupuhastit (kuigi Ella peseb hoolega ja rõõmuga põrandat), otsustasin selle soovi täita DYI projektiga ja olen väga elevil! Küllap Instagramis varsti näete. Tobiases ja Ida olevat tahan ikka edasi, aga ega topelt ka käriseks.
4. korista koos lapsega - OH! kui võimatu see näib ja tegelikult on ju hea teraapia ise koristada ja ee...nii tore kui vaba aega ju ei ole?! Mul ei tule see välja, aga see on täiega Montessori, nii et ma tõesti püüan. Nad räägivad, kui väga lastele meeldib koristada. Ellale meeldib põrandat pesta ja spreipudelist kõikjale vett pritsida. Veega löterdada meeldib ka. Tal on enda suuruses vahendid ja need on ka kättesaadavad, aga pärast ühe mängu lõpetamist selle ära panemine on ikka pigem ei. Aga Roomat ju ei ehitatudki ühe päevaga? Koroona ei levinudki nädalaga kõikidele? Ma proovin ja põhjus, miks selle siia kirja panin, on refereering ühest Simone Daviese podcasti osast. Nimelt oli tema külalise ema võtnud ja esitanud koristamist kui privileegi, selgitanud lapse pusa pesemist kui head võimalust talle rõõmu teha, juhtinud tähelepanu puhta pesu lõhnale, kanga pehmusele. Teine ema oli lapsega koos kaks Kon Mari videot vaadanud ja nüüd ei saa ta enam üldse üksi pesu kokku panna. Vau, eks?
Märg-märjale tehnoloogiat kasutades maalisimegi minu esmaspäevasel hea energia päeval ja tundsime sellest nii suurt rõõmu. See on pikemalt kirjas siin ja lühemalt tuleb paber mõlemalt poolt täitsa märjaks teha ja siis maalida. Usun, et sel juhul on vaja väga häid värve ja võib-olla tavalisest veidi rohkem kontsentraati panna ning paber peab olema vesivärvi oma, muidu ei tööta asi õigesti. Blogipostituse piltidel siis ongi meie kunst märg-märja teooriaga maalitult. Nii kreisi, et ma polnud kummastki tehnikast enne midagi kuulnud. Mida see meie tavakoolide programmide kohta ütleb? Õigem on küll küsida, mida see pea 20 aastat tagasi tehtud programmide kohta ütleb. Loodan, et viga on siiski minus olnud ja tänapäeval on sellised väikesed TÄIESTI teistsugused tehnikad reaalsus.
Olen nii õnnelik, et mul on nn uus võimalus leida endas see väike kunstnik üles ja ausalt - ma ei viitsi lapsega tundide kaupa legodega mängida, aga maalida - vabalt. Eriti, kui saan talle õpetada ja ise õppida. Aitäh, kerge deprekas, mis mind Montessori juurde ja aastaid tagasi Waldorfi juurde tõi. Kaos toob muutused, eks?
2. piknik - hetke kogemine, ilu nautimine, sätendava puu silmamine - vihm ja hall ilm oleksid mu sõbrad, kui mul oleks palju aega hyggeda ja näiteks jõule oodata. Hetkel tahan päikest ja karged hommikud on veel ka okei, sest muidu tekkiksidki süümekad sellepärast, miks ma puid ei lõika või vana kasvuhoonet lammuta ega peenraid tee. See, et mul on kaks väikest last, ei takistaks mul end segi töötama ja ilmselt see ka nii läheb. Pean endaga vaeva nägema, et siiski nautida seda, kui väiksed nad veel on ja nad reaalselt vajavad mind ja tahavadki minuga olla. Aga hetkel on mul 0 süümekat, kui ilusa ilmaga lihtsalt õue lähen kärutama või kelgutama, sest mätas veel ei haljenda. Tänx, mätas! Käisime põhupallipiknikul. Kaasas oli tee ja kardemoniga Dominod ning ma tõesti näitasin Ellale neid pisikesi asju nagu värelev aur, mida kuum tee näitab või kuidas kõlab sookurgede hääl, kuigi lumi on maas. Mulle meeldib ilu. Kuidas tema seda märkama õpib, kui ma ei õpeta? Täna hüppas Ella oma uute vihmariietega porilombis nagu hull ja pesi igaks juhuks veel selle sama veega nägu ka, sest miks ka mitte, eks. Selliste piknike mõjul tunnen juba kerget sõltuvust Sipiti kaanega tasside suhtes, sest need on nii ilusad. Õnneks või kahjuks pole ma püstirikas ja suudan seeläbi vahel ilu ise ka teha loominguline olles. See viib järgmise ettepanekuni.
3. pane tuppa kiik või muu turnimisDIYvärk - õe laste juures on laes võrkkiik ja Ella on alati selle juures, kui seal oleme. Mõtlesin, et kui tõesti peame olema kodused nii pikalt, on tal vaja midagi uut ja teistsugust. Tellisin kiige Tuduluust ja panin selle hästi madalale, et ta saaks ise peale ja maha ning sellega kõõluda palju kulub. Sellise saaks kindlasti vabalt ka ise teha, aga mõtlesin, et köis ja kinnitusvahendid ning plaat maksavad ehk kokku sama palju. Lisaks on ju üleskutse toetada väikeettevõtteid. Kuni ma saan riigilt emapalka ja seda veel ei kärbita, saan ehk kellelegi kasulik ka olla tehes läbimõeldumaid valikuid. Teine mure oli ilus matt-madrats sinna alla leida, et kui ta kukub, siis ei saaks haiget. Muidugi viskas mulle kohe ette see imeilus Tobiase ja Ida lebomadrats, AGA arvetsades, et meie põrandad on veel igitolmu täis ja mul pole ei varstolmuimejat ega aurupuhastit (kuigi Ella peseb hoolega ja rõõmuga põrandat), otsustasin selle soovi täita DYI projektiga ja olen väga elevil! Küllap Instagramis varsti näete. Tobiases ja Ida olevat tahan ikka edasi, aga ega topelt ka käriseks.
4. korista koos lapsega - OH! kui võimatu see näib ja tegelikult on ju hea teraapia ise koristada ja ee...nii tore kui vaba aega ju ei ole?! Mul ei tule see välja, aga see on täiega Montessori, nii et ma tõesti püüan. Nad räägivad, kui väga lastele meeldib koristada. Ellale meeldib põrandat pesta ja spreipudelist kõikjale vett pritsida. Veega löterdada meeldib ka. Tal on enda suuruses vahendid ja need on ka kättesaadavad, aga pärast ühe mängu lõpetamist selle ära panemine on ikka pigem ei. Aga Roomat ju ei ehitatudki ühe päevaga? Koroona ei levinudki nädalaga kõikidele? Ma proovin ja põhjus, miks selle siia kirja panin, on refereering ühest Simone Daviese podcasti osast. Nimelt oli tema külalise ema võtnud ja esitanud koristamist kui privileegi, selgitanud lapse pusa pesemist kui head võimalust talle rõõmu teha, juhtinud tähelepanu puhta pesu lõhnale, kanga pehmusele. Teine ema oli lapsega koos kaks Kon Mari videot vaadanud ja nüüd ei saa ta enam üldse üksi pesu kokku panna. Vau, eks?
Potitust kirjutama hakates oli mul tunne, et mul on hästi palju mõtteid, aga nüüd, kui kogu päeva ainus rahulik hetk, kui üks magab ja teine jalad sinepivannis multikat vaatab, on postitust toimetades möödunud, ei meenugi mingit uut mõttet ja needki tunudvad mainstreamid. Aga kirjutan siis neist Instagramis, kui selgub, et mul siiski on veel ideid. Loodan, et oli hea lugeda, sest kirjutada mulle küll meeldis. I still got my moves, don`t I?
Lisa kommentaar