Piparkoogitegu
Jõuluaeg on vaieldamatult üks mu lemmik. Räägin tundest, küünlavalgusest, rahust ja koos olemisest, üheskoos tegutsemisest.
Veel tähtsam, kui see, et esimesest korda täitsa enda blogis the most wonderful time of a year`ist rääkida saan, veedan jõulud 1,5aastase neiuga, kes kogu värgist juba palju rohkem aru saab, kui aasta tagasi, kui ta enamiku jõuluõhtust õndsas unes lihtsalt maha magas (mis võib arvestades ta unegraafikut ka sel aastal juhtuda).
Temaealisega tuleb mängida, koos asjatada, teda kaasata. Enam ei piisa vaid söögist, mängukaarest, mõnest krutskist, sülest ja kärust nagu aasta tagasi. Ma pole kunagi olnud meeletu lasteinimene, kelle juurde tormi joostakse ja kes igas seltskonnas paar väikest fänni leiab. Mängimine ning mängude väljamõtlemine pole väga minu teemad olnud ja nüüd teen seda igapäevaselt. Ideede genereerimine pole üldse lihtne. Seda enam, et Ella on paljudeks tegevusteks veel liiga väike. Näiteks raamatute ettelugemise kuulamine ei paku talle mingit lõbu, ta tahab need lihtsalt ära süüa või vähemalt natukene katski käristada. Mida siis sellises vanuses jõmmiga teha?
Et mängudeks ideid saada, ühinesin õe soovitusel Facebookis grupiga Montessori ja lapsest lähtuv õppimine. Pedagoogina olen lisaks klassikalistele vaadatele õppinud viiepäevasel võõrlektorite kursusel waldorfpedagoogikat ja tõele au andes, on mind ka ühte vastava vaatega kooli mitmeid kordi õpetama kutsutud. Võib-olla kunagi lähengi. Montessorit õppisin põgusalt magistris, aga nüüdseks olen selle grupi igapäevaseid tegemisi nähes avastanud, et olen väga mitmeid Montessori põhimõtteid lapsega kasutanud. Olen lihtsalt teinud neid tegevusi, mida Montessori ka soovitab, ilma et seda nii tõlgendanud oleksin. Praegu on kõige popimaks tegevuseks ühine piparkoogitegu. Kolmandal korral jõudsime selleni, et ta sai aru, et vorm tuleb taignasse suruda ja siis käega tugevalt vajutada. No ja Ella puhul käib sellega kindlasti kaasas korralik kettaheitja mõmin, mis sooritusele kahtlemata kaasa aitab.
Temaealisega tuleb mängida, koos asjatada, teda kaasata. Enam ei piisa vaid söögist, mängukaarest, mõnest krutskist, sülest ja kärust nagu aasta tagasi. Ma pole kunagi olnud meeletu lasteinimene, kelle juurde tormi joostakse ja kes igas seltskonnas paar väikest fänni leiab. Mängimine ning mängude väljamõtlemine pole väga minu teemad olnud ja nüüd teen seda igapäevaselt. Ideede genereerimine pole üldse lihtne. Seda enam, et Ella on paljudeks tegevusteks veel liiga väike. Näiteks raamatute ettelugemise kuulamine ei paku talle mingit lõbu, ta tahab need lihtsalt ära süüa või vähemalt natukene katski käristada. Mida siis sellises vanuses jõmmiga teha?
Et mängudeks ideid saada, ühinesin õe soovitusel Facebookis grupiga Montessori ja lapsest lähtuv õppimine. Pedagoogina olen lisaks klassikalistele vaadatele õppinud viiepäevasel võõrlektorite kursusel waldorfpedagoogikat ja tõele au andes, on mind ka ühte vastava vaatega kooli mitmeid kordi õpetama kutsutud. Võib-olla kunagi lähengi. Montessorit õppisin põgusalt magistris, aga nüüdseks olen selle grupi igapäevaseid tegemisi nähes avastanud, et olen väga mitmeid Montessori põhimõtteid lapsega kasutanud. Olen lihtsalt teinud neid tegevusi, mida Montessori ka soovitab, ilma et seda nii tõlgendanud oleksin. Praegu on kõige popimaks tegevuseks ühine piparkoogitegu. Kolmandal korral jõudsime selleni, et ta sai aru, et vorm tuleb taignasse suruda ja siis käega tugevalt vajutada. No ja Ella puhul käib sellega kindlasti kaasas korralik kettaheitja mõmin, mis sooritusele kahtlemata kaasa aitab.
Nii või teisiti: leian sealt grupist tihti häid mõtteid, kuidas veeta need tunnid lapsega, mil ta on ärkvel ja õnnelik ning tahab hirmsasti, et temaga koos vahvaid asju tehtaks. Ja miks üldse laps saada, kui temega tegeleda ei viitsi? Sellest ei saa ma aru. Mu elu õpetajana oleks märksa lihtsam olnud, kui selliseid vanemaid vähem oleks, keda pole õigel hetkel lapse jaoks olemas olnud. "Aga mul on ju vaja koristada, tolmu imeda, telefonis passida..." Eriti hirmus, kui laps õnnetu näoga emalt telefoni käest kisub ja ema käratab, et ärgu segagu. Olete ju seda tänavapildis korduvalt näinud? Ei tasu siis väga imestada, et lapsel pubekana on nutisõltuvus või ta muud teha ei oska, kui endale tähelepanu tõmmata pahandustesse sattudes. Jah, meie lapsele meeldib ka telefoni enda käes hoida ja eredat ekraani vaadata. Jah, vahel ei saa, pean helistama või kiiresti mõnda olulist kirja lugema, sõnumile vastama, aga ma piiran ennast ja kindlasti ka last ning telefon pole meie mängudes ja tegevustes kolmas osapool. Kui näen, et muidu sümpaatne Instagrami-emme lisab mitu päeva järjest pilte, kuidas ta kahene tahvelarvuti käes sealt mingit asja vahib, siis sorry, unfollow. Igal juhul, piirid on meie kui vanemate tõmmata, eelkõige siis endale, sest eeskuju on parim ja kahjuks ka halvim õpetus.
Otsapidi jõuan nii Montessorini tagasi. Ma tõesti üritan olla hea ema, aga tore, samas kadedust tekitav on vaadata, kui palju vaeva mõned Montessori grupi emad näevad igasuguste käsitööprojektidega ja igapäevase läbimõeldud keskkonna nüanssidega. Usun, et oleksin parem ema, kui ma ei peaks tööl käima, seega oleks mul palju vaba aega ja raha näiteks lihtsalt voolaks minuni.
Õnneks on Montessori õpetusel hea aja kokkuhoiu nipp, mis ühtlasi on üks kasvatuspõhimõtteid: kaasata laps igapäevaelu tegemistesse ja toimetustesse. Meie peres alustasid sellega eelkõige minu ema ja isa (kellega me praegu oma maja valmimiseni koos elamegi). Emale meeldib preilit hoida, aga tsiteerides teda: "Ma ei viitsi mängida, teen temaga lihtsalt koos asju." Kui Ella oli väiksem, siis ma pigem mängisin temaga ja tegin igapäevaseid toimetusi, kui ta magas. Ent nähes, kui kenasti neil näiteks lauda kattes koostöö sujub, olen nüüdseks ka üha enam preilit kaasanud igapäevastesse töödesse.
Hommikuti alustame sellest, et läheme alla kööki, tema vaatab aknast, kas koerad magavad ikka maja ees ja mina süütan advendiküünlad. Seejärel vaatame, kas päkapikk on ka täna mandariini toonud ning seejärel hakkame kohvi keetma. Minu arvates on mul tõeline barista-beebi. Täna üritas ta näiteks meie DeLonghi Vintage Icona käpaga masina "käpana" kasutada oma Hippi lusikat. Presskannu pressi alla surumine on ta lemmiktegevus number üks. Vahet pole, on selles midagi sees või mitte.
Siin on mul üks Montessori fännidele suunatud küsimus: loen Eesti Montessori Ühingu kodukalt: "Laps kasutab oma tegevustes päris asju (näiteks kannud ja muud nõud): ka see, kui mingi ese tegevuse käigus katki läheb, on lapsele hindamatu õppimiskogemus." Samas Facebooki grupis (jah, sotsiaalmeedia pole kõige targem maailmas, tean) müüakse pidevalt heegeldatud peete või puust porgandeid. No võta näpust, päkapikk! Ma usun, et nii üht kui teist võiks kasutada, aga kui tekstivõrdlust teha (ametialane kretinism), siis on see tegelikult vasturääkivus.
Nii või teisiti - enda arvates olen päris tubli olnud ja lapsega koos koristanud, pesu kuivama pannud ning muidugi igasuguseid lõbusaid asju teinud. Muidugi ka mänginud loodetavasti piisavalt arendavaid või siis lihtsalt teda naerma ajavaid vahvaid mänge. Veidi egotsentriline, aga tihti lähtun sellest, et mu lapsel oleks sellised mänguasjad (neid on tal üsna vähe), millega mul endal ka tore ja esteetiliselt nauditav mängida oleks. Siinjuures tervitan Little Dutchi Eesti edasimüüjat, kes on lihtsalt nii armas ning SmallStuffi laotöölisi, kes loodetavasti varsti mu lapse (loe: minu) jõulukingi - i m e i l u s a nukuvankri Eesti poole saadavad.
Mäng mänguks, aga kui ma lapsega koos ei tegutseks, siis ei jõuaks ma igapäevaeluga puile ega maile. Õnneks on olemas täiesti geniaalsed asendamatud abilised. Nimelt olen viimasel nädalal nii stressivabalt lapsega kõike koos teinud, et see on lausa uskumatu. Kuna Ellal on juba viimased paar kuud "ronin igale poole ja käitun nagu väike suitsiidimasin" (viimase väljendi autoriõigus kuulub elukaaslase onutütrele) periood, siis hommikueine Ellaga nägi välja nii, et ma võtsin toiduasju välja, tegin kohvi vms tema süles või siis hädaldasin pidevalt: "Ära roni toolile, see läheb ümber, ära roni teisele toolile..." Ja meil on köögis 8 tooli! Nii otsustasingi, et on aeg igapidi koostegemist ja lapsega ajaveetmist propageeriv ronimispukk (learning tower) endale abiliseks tuua. Olen neid isetehtuid näinud, aga mul tõesti pole momendil aega sellega tegeleda.
Nagu imetark sotsiaalmeedia ikka mõtteid loeb, sattus mulle ette firma Koiku. Eestikeelsete firmanimede vastu on mul kohene sümpaatia ja usaldus. Hind on ka minu arvates täitsa hea - 89,90 eurot. Tellida saab seda läbi Etsy, aga ka Koikule lihtsalt Facebooki kirjutades. Mind häirib alati, kui ostukoht on välismaine ning on vaja mingit PayPali või krediitkaarti. Kui suureks saan, teen need värgid endale.
Kui juba katsetada otsustasin, läks käiku ka Koiku üks teine toode: kuubiktool (cube chair), mis on ehe Montessori mõtteviisiga sobiv toolike. Nimelt on arendav keskkond selle vaate järgi ettevalmistatud ja hoolikalt läbi mõeldud, sealhulgas on mööbel ja töövahendid lapsele paraja suurusega ja talle iseseisvalt kasutatavad. Kui soodsad tingimused loodud, toimub õppimine iseenesest. Selliseid tarkusi lugesin Eesti Montessori Ühingu kodulehelt ja praktiseerin neid nüüd hoolikalt. Õpetajana tundub see loogiline ja mulle meeldib, et rõhutatakse asjade ja keskkonna mõju lapse arengule. Vahel tundub, et arvatakse, et keskkonna esteetiline pool ja harmoonilisus on rikaste ja snoobide lõbu.
Mu laps paneb nii mõnedki riided endale juba ise selga ja eriti armastab ta papusid jalga toppida oma Koiku pingil istudes (vahel ka seistes). Olgugi, et vahel pole need papud just tema omad...
Ronimispukk teeb mind tõesti õnnelikuks. Laps püsib seal sees kenasti, tal on liikumiseks piisavalt ruumi. Kui ta natukene kasvab, saab ka ise sinna sisse ja välja ronida. Kuna ronimispukk on vineerist ja päris raske, siis on see ka stabiilne. Tooli peal turnimisega ja seljatoele kogu keha raskusega toetamine - millega ta enne ronimispukki tegeles, tunduvad jube stressirohke minevik. Kokku oli tooli ka lihtne panna - ei polte ega kruve, ainult õigesti lõigatud vahed omavahel kokku suruda. Koos püsib toode ülihästi. Äärtes võiksid vaheliistud olla ehk vertikaalselt, aga seda on ilmselt lihtne Tartus tegutsevale firmale eritellimusena öelda. Hetkel mu laps ei kasuta horisontaalset osa redelina, aga teda tundes, kardan, et varsti võib see juhtuda. Sealjuures, tegelikkuses ei kuku ta õnneks peaaegu üldse ja on ettevaatlik, aga minu jaoks on see pidev närvipinge too much. Närve peab ju ometi hoidma ja kui selle eest on vaja maksta vähem kui 90 eurot, siis olen igal juhul nõus. Seega jah, tegelikult on ronimispukk eelkõige minu jõulukink mulle endale.
Olen seda juba tublisti kasutanud ka. Täna tegimegi piparkooke kolmandat korda ning Ella oli seks korraks piparkookide point`ile pihta saanud. Varasematel kordadel huvitas teda vaid piparkoogivormide laiali loopimine. Mu väike unistus oli lisaks lapsega käest kinni hoides sügislehtedes jalutamisele temaga koos piparkooke teha. Ostsin juba mitu nädalat tagasi Läti Ikeat külastades meile sobivad piparkoogiteo aksessuaarid, mis pole ehk väga mõistlikud, aga selle eest nii armsad. Kui on võimalik ilu nautides elada, siis miks seda siis mitte teha? Seda sama muinasjutulise elu võimalikkust kinnitas ka film "Eia jõulud Tondikakul". Olen kindel, et ma pole iialgi nii ilusat filmi näinud. See on tehtud siin samas Eestis meie talvel... Miks siis mitte pingutada natuke rohkem ja pisut muinasjuttu tuua igasse päeva?
Lõpetuseks kopeerin Eesti Montessori Ühingu kodulehelt mõned mulle sümpaatsed mõtted (loodan, et nad ei pahanda), millest see õpetus lähtub. Lihtsalt, et te ka teaks, võib-olla olete juba praegu nii Montessorid, et Maria oleks Teie üle uhke:
Otsapidi jõuan nii Montessorini tagasi. Ma tõesti üritan olla hea ema, aga tore, samas kadedust tekitav on vaadata, kui palju vaeva mõned Montessori grupi emad näevad igasuguste käsitööprojektidega ja igapäevase läbimõeldud keskkonna nüanssidega. Usun, et oleksin parem ema, kui ma ei peaks tööl käima, seega oleks mul palju vaba aega ja raha näiteks lihtsalt voolaks minuni.
.JPG)
Õnneks on Montessori õpetusel hea aja kokkuhoiu nipp, mis ühtlasi on üks kasvatuspõhimõtteid: kaasata laps igapäevaelu tegemistesse ja toimetustesse. Meie peres alustasid sellega eelkõige minu ema ja isa (kellega me praegu oma maja valmimiseni koos elamegi). Emale meeldib preilit hoida, aga tsiteerides teda: "Ma ei viitsi mängida, teen temaga lihtsalt koos asju." Kui Ella oli väiksem, siis ma pigem mängisin temaga ja tegin igapäevaseid toimetusi, kui ta magas. Ent nähes, kui kenasti neil näiteks lauda kattes koostöö sujub, olen nüüdseks ka üha enam preilit kaasanud igapäevastesse töödesse.
Hommikuti alustame sellest, et läheme alla kööki, tema vaatab aknast, kas koerad magavad ikka maja ees ja mina süütan advendiküünlad. Seejärel vaatame, kas päkapikk on ka täna mandariini toonud ning seejärel hakkame kohvi keetma. Minu arvates on mul tõeline barista-beebi. Täna üritas ta näiteks meie DeLonghi Vintage Icona käpaga masina "käpana" kasutada oma Hippi lusikat. Presskannu pressi alla surumine on ta lemmiktegevus number üks. Vahet pole, on selles midagi sees või mitte.
Siin on mul üks Montessori fännidele suunatud küsimus: loen Eesti Montessori Ühingu kodukalt: "Laps kasutab oma tegevustes päris asju (näiteks kannud ja muud nõud): ka see, kui mingi ese tegevuse käigus katki läheb, on lapsele hindamatu õppimiskogemus." Samas Facebooki grupis (jah, sotsiaalmeedia pole kõige targem maailmas, tean) müüakse pidevalt heegeldatud peete või puust porgandeid. No võta näpust, päkapikk! Ma usun, et nii üht kui teist võiks kasutada, aga kui tekstivõrdlust teha (ametialane kretinism), siis on see tegelikult vasturääkivus.
Nii või teisiti - enda arvates olen päris tubli olnud ja lapsega koos koristanud, pesu kuivama pannud ning muidugi igasuguseid lõbusaid asju teinud. Muidugi ka mänginud loodetavasti piisavalt arendavaid või siis lihtsalt teda naerma ajavaid vahvaid mänge. Veidi egotsentriline, aga tihti lähtun sellest, et mu lapsel oleks sellised mänguasjad (neid on tal üsna vähe), millega mul endal ka tore ja esteetiliselt nauditav mängida oleks. Siinjuures tervitan Little Dutchi Eesti edasimüüjat, kes on lihtsalt nii armas ning SmallStuffi laotöölisi, kes loodetavasti varsti mu lapse (loe: minu) jõulukingi - i m e i l u s a nukuvankri Eesti poole saadavad.
Mäng mänguks, aga kui ma lapsega koos ei tegutseks, siis ei jõuaks ma igapäevaeluga puile ega maile. Õnneks on olemas täiesti geniaalsed asendamatud abilised. Nimelt olen viimasel nädalal nii stressivabalt lapsega kõike koos teinud, et see on lausa uskumatu. Kuna Ellal on juba viimased paar kuud "ronin igale poole ja käitun nagu väike suitsiidimasin" (viimase väljendi autoriõigus kuulub elukaaslase onutütrele) periood, siis hommikueine Ellaga nägi välja nii, et ma võtsin toiduasju välja, tegin kohvi vms tema süles või siis hädaldasin pidevalt: "Ära roni toolile, see läheb ümber, ära roni teisele toolile..." Ja meil on köögis 8 tooli! Nii otsustasingi, et on aeg igapidi koostegemist ja lapsega ajaveetmist propageeriv ronimispukk (learning tower) endale abiliseks tuua. Olen neid isetehtuid näinud, aga mul tõesti pole momendil aega sellega tegeleda.
Nagu imetark sotsiaalmeedia ikka mõtteid loeb, sattus mulle ette firma Koiku. Eestikeelsete firmanimede vastu on mul kohene sümpaatia ja usaldus. Hind on ka minu arvates täitsa hea - 89,90 eurot. Tellida saab seda läbi Etsy, aga ka Koikule lihtsalt Facebooki kirjutades. Mind häirib alati, kui ostukoht on välismaine ning on vaja mingit PayPali või krediitkaarti. Kui suureks saan, teen need värgid endale.
Kui juba katsetada otsustasin, läks käiku ka Koiku üks teine toode: kuubiktool (cube chair), mis on ehe Montessori mõtteviisiga sobiv toolike. Nimelt on arendav keskkond selle vaate järgi ettevalmistatud ja hoolikalt läbi mõeldud, sealhulgas on mööbel ja töövahendid lapsele paraja suurusega ja talle iseseisvalt kasutatavad. Kui soodsad tingimused loodud, toimub õppimine iseenesest. Selliseid tarkusi lugesin Eesti Montessori Ühingu kodulehelt ja praktiseerin neid nüüd hoolikalt. Õpetajana tundub see loogiline ja mulle meeldib, et rõhutatakse asjade ja keskkonna mõju lapse arengule. Vahel tundub, et arvatakse, et keskkonna esteetiline pool ja harmoonilisus on rikaste ja snoobide lõbu.
Mu laps paneb nii mõnedki riided endale juba ise selga ja eriti armastab ta papusid jalga toppida oma Koiku pingil istudes (vahel ka seistes). Olgugi, et vahel pole need papud just tema omad...
Ronimispukk teeb mind tõesti õnnelikuks. Laps püsib seal sees kenasti, tal on liikumiseks piisavalt ruumi. Kui ta natukene kasvab, saab ka ise sinna sisse ja välja ronida. Kuna ronimispukk on vineerist ja päris raske, siis on see ka stabiilne. Tooli peal turnimisega ja seljatoele kogu keha raskusega toetamine - millega ta enne ronimispukki tegeles, tunduvad jube stressirohke minevik. Kokku oli tooli ka lihtne panna - ei polte ega kruve, ainult õigesti lõigatud vahed omavahel kokku suruda. Koos püsib toode ülihästi. Äärtes võiksid vaheliistud olla ehk vertikaalselt, aga seda on ilmselt lihtne Tartus tegutsevale firmale eritellimusena öelda. Hetkel mu laps ei kasuta horisontaalset osa redelina, aga teda tundes, kardan, et varsti võib see juhtuda. Sealjuures, tegelikkuses ei kuku ta õnneks peaaegu üldse ja on ettevaatlik, aga minu jaoks on see pidev närvipinge too much. Närve peab ju ometi hoidma ja kui selle eest on vaja maksta vähem kui 90 eurot, siis olen igal juhul nõus. Seega jah, tegelikult on ronimispukk eelkõige minu jõulukink mulle endale.
Olen seda juba tublisti kasutanud ka. Täna tegimegi piparkooke kolmandat korda ning Ella oli seks korraks piparkookide point`ile pihta saanud. Varasematel kordadel huvitas teda vaid piparkoogivormide laiali loopimine. Mu väike unistus oli lisaks lapsega käest kinni hoides sügislehtedes jalutamisele temaga koos piparkooke teha. Ostsin juba mitu nädalat tagasi Läti Ikeat külastades meile sobivad piparkoogiteo aksessuaarid, mis pole ehk väga mõistlikud, aga selle eest nii armsad. Kui on võimalik ilu nautides elada, siis miks seda siis mitte teha? Seda sama muinasjutulise elu võimalikkust kinnitas ka film "Eia jõulud Tondikakul". Olen kindel, et ma pole iialgi nii ilusat filmi näinud. See on tehtud siin samas Eestis meie talvel... Miks siis mitte pingutada natuke rohkem ja pisut muinasjuttu tuua igasse päeva?
Lõpetuseks kopeerin Eesti Montessori Ühingu kodulehelt mõned mulle sümpaatsed mõtted (loodan, et nad ei pahanda), millest see õpetus lähtub. Lihtsalt, et te ka teaks, võib-olla olete juba praegu nii Montessorid, et Maria oleks Teie üle uhke:
- Montessori pedagoogika moto on "Aita mul seda ise teha!"
- Ettevalmistatud keskkond (prepared environment) vastab nii lapse füüsilistele, psüühilistele, emotsionaalsetele, intellektuaalsetele kui ka sotsiaalsetele vajadustele.
- See on läbimõeldud ja turvaline keskkond, kus lapsel on tegutsemisvabadus ja selged piirangud, olgu see siis kodu või lasteaed.
- Kõik töötegemise vahendid peavad olema esteetilised, puhtad ja terved.
- Väike laps vajab konkreetseid vahendeid, esemeid, mida võib segamatult puudutada ja uurida.
- Täiskasvanu toetab lapse arengut parimal moel siis, kui ta last pidevalt jälgib, aga sekkub vaid siis, kui selleks on tõeline vajadus.
- Lapsest lähtuvad tegevused ei tähenda seda, et laps võib teha, mida iganes tahab, vaid seda, et kasvukeskkond vastab lapse arenguvajadustele ning lapsel on selle raames vabadus iseseisvalt tegutseda.
Lisa kommentaar
Kommentaarid: 2