Lasteaiast ja sellest, mis riideid sinna kaasa võtta

Olen sellest ka kirjutanud, kui skeptiline ma lapse lasteaeda paneku suhtes olin, eriti veel nii varakult - pooleteise aastaseks saanuna. Maale kolisime juba üle aasta tagasi minu töö pärast, aga väga lapsesõbralikust graafikust, Ella heast isast ja abivalmis vanavanematest hoolimata tundus, et lasteaiakoht peaks ikkagi igaks juhuks olemas olema. Selle ka saime ja 2019 jaanuarist algas harjutamine. Viisin teda esialgu üks kuni kaks korda nädalas lasteaeda ja veetsin temaga seal aega kella 12ni, siis panin ta autosse tudule ja sõitsime koju. Vahel magas ta siis veel teisegi une juba kodus vankris. Kuna selle aasta talv venis nagu tatt ja lisaks oli ka preili esimesi kordi oma elus tatine, köhane vms, mida enne lasteaeda MITTE KUNAGI polnud ette tulnud, oli ka nädalaid, kus ta seal ei käinudki.

Tunnen siiani sinepipulbri suhtes vastikust, sest tegime seda peaaegu igal õhtul, kui töölt koju jõudnud olin. Preilile õnneks meeldis vees sulistada ja multikaharjumuse saime ka siis, sest nii sai teda pikemalt ühe koha peal kinni hoida ja ta oli täitsa õnnelik ka. Muidugi tähendas see seda, et lasteaiaga harjumine venis ja venis. Kuna ka suurt vajadust seda protsessi kiirendada polnud,  olin esimesed korrad temast eemal alles märtsis ja mais magas ta rahulikult rühmas ja enamasti ütles lasteaeda mineku peale : "Jee!".

Uues rühmas on umbes kümme last, kellest siiani on meiega koos kohal olnud umbes 5-6. Seega on keskkond vägagi soosiv ja kasvatajad toredad. Natuke teistmoodi naisterahvad kui sõimes, lõbusad ja elurõõmsad. See on mulle pedagoogina isegi veider vaatepilt - kui sattuda õpetajate üritustele, siis kooliõpetajate hulgas kohtab morne nägusid üsna palju. Lasteaiakasvatajad, kellega kokku puutunud olen, on oluliselt rõõmsamad ja särtsakamad. Muidugi kõik oleneb kõigest nagu ikka, aga tähelepanekuna on see siiski kirjapanemist väärt.

Olles praegu kaunil varasügisel kahesega ja puhkusel üsnagi Montessori ja Waldorf lainel (loe: nillin Opadii lehelt Grapati komplekti Sügis ja Ninsid Metsas), siis jah, tahaksin seda poolt ka meie lasteaias rohkem näha, aga kuni keegi mu lapse Froddo barefoot jalanõusid maha ei tee, ma ei vingu.
Siinjuures jõuan ehk asjani ka. Kuna mul pole kunagi enne lasteaias käivat kaheaastast neiut kodus olnud, olen nii segaduses sellest, mis on vajalikud lasteaia tarbed.  Mõtlesin siia postituse teha, kus loetlen üles, mida mina oluliseks pean ja kirjeldan, milline on minu preili lasteaiariiete nimekiri. Sellist konkreetset nimekirjka vähemasti meie lasteaed vanemale ei anna ja olen mitme tuttavaga sama probleemi üle arutlenud. Me mängime ju esimest korda!

Olen hästi taaskasutuspoode väisanud, et leida enam-vähem õigeid asju. Kuna ma ei tea, mis on hea ja õige, sest pole kogemust, tahakski nii, et enamik valikust pärineks taaskasutusest ja jalanõud ning softshell-kombe(vms alternatiiv ja papud ostaksin läbimõeldumalt ja kallimalt).

Kummikud

Ellale meeldib hirmasasti kummikutega käia. Tal on neid kolm paari: Crocsid Põnnilt Põnnile kirbukalt; eelmised, peaaegu väiksed punased Druppies'id; ja uued, roosad Druppies'id, mille ostsingi eelkõige lasteaia jaoks. Tegelikult tahtsin mõlemal korral kollaseid kummikuid, aga õiged suurused saavad PolarFolki lehelt kiiresti otsa, jäin mitmeks nädalaks mõtlema, kas 22 või 23 suurus. Värvid (just ühevärvilised värvilised, mitte kirjud) meeldivad mulle ja olen nüüd juba harjunud samast kohast neid tellima, jõuavad kiiresti kohale, on sama ilusad kui pildil ja preili saab need mugavalt jalga.

Kummiriided+kindad

Sõimerühmas soovitati kummist vihmariideid pigem vältida, sest nendega ei saavat liumäelt hästi alla lasta. Praeguses rühmas ütlesid kasvatajad, et kuna eranditult igal päeval õues käiakse, võiksid olemas olla just kummist vihmariided. Voodriga variandid tunduvad mulle kuidagi vastikud, kuigi proovinud me neid pole. Eelmisel aastal oli Ellal porilombis müttamisest täiesti kama (ta ei tahtnud isegi rohul eriti kõndida) ja kummiriided jäidki ostmata, aga sel aastal on porilombihüpped ta lemmikhobi ja kui kiire on, tuleb lompidest kaarega ümber käia, muidu on hilinemine kindlustatud. Leidsin Tartust jällegi Põnnilt Põnnile poest roosad H&M voodrita vihmapüksid, mis olid kummikutega täpselt sobivas toonis. Mitte, et mulle roosa üldse meeldiks, aga hind, suurus ja kvaliteet olid sobivad ning nüüd, kui tean, et kõhubeebi on ka neiu, võtan seda värviasja vabamalt. Tervet jalgpallimeeskonda ei plaani ma nagunii sünnitada, seega lepin roosaga, kui tooted on head. Jõe keskuse Sõbralt Sõbrale poest leidsin Didriksonsi kummijope, mille puhul eriti mõnus on see, et tagant on see pikem ja nii on veel mõnusam vihmas istuda. Voodrita kummikindad ootasid meid Vaksali Võrukaelas. Ilmad on küll hetkel veel nii ilusad, et testida me seda komplekti saanud ei ole, aga kokku sobivad asjad kenasti ning kõige hind kokku alla kümne euro.  Fliisvoodri asemel eelistan jahedama ilmaga meriionoriided alla panna.

Shell tuulekas ja traksipüksid

Softshelli kombet mul veel pole ja usun, et veel vara ka, aga kunagi soovitas keegi vaid nn shelli. Terminoloogia pole minu teema, aga ilma voodrita tuult pidav kostüüm preilil igal juhul on. Ilmselt peavad need vastu ka vihmas, aga kuna neis samades kaltsukates need mulle ette jäid, ostsin eraldi komplekti tuulisema, aga  siiski soojapoolsema ilma jaoks. Kokku maksin nende eest  5 eurot, taaskasutades Lindexit ja jällegi H&M-i. Usun, et meriino aitab ka seda kostüümi pikemalt kasutada ka jahedama ilmaga. Tartus käies katsun neist kohtadast alati läbi käia  ja nii eriti soodsad ostud tehtud ongi, olen aus: mul on märkimisväärne shoppinguõnn ka. Eile olin Vaksali Võrukaelaga eriti rahul, sest sain preilile viie euro eest  täiesti korraliku lumehelvestega CeLaVi meriinokombe. 


Sokid, õhukesed villast kindad, aluspüksid, T-särgid

Sokke ja kindaid käisin jahtimas juulis viimaste alede ajal H&M-is, Lindexis ja Zaras. Sain väga armsad kulukaubad ja siinjuures on paslik ka mainida, kui hästi lasteaia potisüsteem meie preilile juba alates jaanuarist mõjunud on. Autos ja magades on mähe all, muul ajal riskin õnnetsutega ja enamasti avaldab ta ise soovi potile minna. 
Kleit, sukkpüksid

Kõige suurem probleem oli mul tegelikult hoopis lasteaia siseruumidesse sobivate riiete leidmisega. Seal on ikka üsna palav ja preilil polnud ühtki pikkade varrukateta kleiti. Õnneks meeldib ta vanaemale just kleidis preili ja nüüd meil mõni on. Kleite armastab ta väga ja olen peamiselt küll oma suure sümpaatia tõttu talle nüüd ka mustad ja rohelised Mile traksidega sukkpüksid  tellinud oma uuest lemmikveebipoest Alice & Arthur. Kui Milesid Bebe Organicust juba ammu tellitud ja IGAVESTI kestvate Collegien'i sukkpükstega võrrelda, meeldivad mulle Collagien'i omad rohkem. Mile materjal  ei ole nii elastne, samas tundub kangas just selle tõttu naturaalsem ... no ja traksid! Ella saab nendega suurepäraselt hakkama ja ka kleidi all ei sega need teda üldse. Kuna juhtusin just üksi Tartusse minema, siis käisin läbi ka Zara Kidsist ja H&M-ist, kust ühed lisasukad ja hea hinnaga lühikeste käistega tuunikakomplekti leidsin. Just rühmaruumi sisse, sest seal on tõesti soe.

Sisejalanõud ja õuepapud

Kogu lasteaiaka vajalikke ettevalmistusi alustasin tegelikult suvel papude tellimisega. Nagu ikka, eelistan väikesele jalale paljajalujalanõusid või vähemalt barefoot friendly tooteid.  Siiani on preilil olnud Liliputi nahast papud, aga kuna suveks tahtsin sandaalilikemaid, siis otsustasin Froddo kasuks. Kuna valisin sõbrannale katsikukingiks kandelina, siis olin juba sattunud www.kaisutame.ee kodulehele. Suhtlesin hästi palju müüjaga, et teada saada, milline Froddo suurus parim oleks ning otsustasin nr 23 kasuks. Mulle tundub, et Froddo 23 on natuke nagu väiksem kui näiteks Adidase sama number. Vaksali Võrukaelas jäid mulle tutikad Adidased ette  ja nii on tal lasteaia jaoks õuejalanõudeks ka nn tavalisemad tossud olemas. Sisejalanõudeks keeldun talle kõva talla ja krõpsuga sandaale ostmast. Tundub, et ka uues rühmaski on need kõige popimad sisekad. Jätan siin ohked, miks laps ei võiks siseruumides hoopis sokkis või paljujalu käia, endale, sest lasteaed mulle meeldib ja kasvatajad ning rühmakaaslased ka. Õnneks Ella vanaroosade  Froddo Prewalkers baleriinade vastu keegi võidelnud ega "ikka kõva tallaga jalanõusid" sundkorras talle jalga panna ei kästa. Kui need väikseks jäävad, saavad ehk juba karbis ootavad Eesti oma Eutsid talle parajaks ja jätkan samas vaimus. Kui preiliga linnas käime, panen talle enamasti jalga ka Kaisutame e-poest ostetud Froddo Barefoot sandaalid. Neid on nii lihtne jalga panna, need on väga ilusad ja kvaliteedi üle ma hetkel küll kurta ei oska.

Mis siis muud, kui ilusat kuldse sügise jätku ja loodan üha rohkem kirjutada, sest tööga on seks korraks jälle kõik. Nii on mul aega võtta aega, et hommikul jalutada, sügisest ilu nautida ja pildistada ning õpetada Ellat neid hetki mõistma ja tähtsustama.