KUMMIKUD

“October extinguished itself in a rush of howling winds and driving rain and November arrived, cold as frozen iron, with hard frosts every morning and icy drafts that bit at exposed hands and faces.” J.K. Rowling, Harry Potter and the Order of the Phoenix

Kõige esimesena valisin välja kummikud. Kuna PolarFolkist jälgisin nagunii juba UV-kiirguse kaitsega riiete  ja mütside pärast. Sattusin nende ilusate värviliste kummikute reklaamile sotsiaalmeedias ning tellisingi ära.  Sügisilmad lähevad nagunii järjest hallimaks, olgu siis vähemasti kummikud mu preili jalas säravad: Druppiese valikust olid PolarFolki veebipoes esindatud 7 tooni. Valitud punased nunnud kummikud on näha ka postituse tutvustuse pildil. Ühevärviline-värviline on minu arvates lasteriiete puhul üks kõige keerukam soov.  Mulle endiselt ei meeldi labased kirevad värvid, mis juba oma intensiivsuse pärast kokku ei sobi. Endiselt on just selliseid beebiriideid kõige lihtsam suvalisest poest leida. Sellepärast käingi väga harva poes (vaid tellin veebipoodidest) lapsele riideid ostmas (va ehk Zara Kids, kus käin küll ka harva, aga sealsed riided meeldivad mulle väga). Vähem erinevaid riideid ja parem kvaliteet ning  stiilipuhtam välimus on minu jaoks olulisem kui riiete kogus. Ta pole kahjuks või õnneks ka eriti suur trööpaja.  Panime uued kummikud jalga ja üritasin teda õpetada porilombis pläterdama nii, et muda pritsiks. Talle tegi küll nalja, kui ma seda talle ette näitasin, aga seejärel sirutas käed minu poole ja tahtis, et ta süles porilombist kuivale maale transpordiksin.  Siis ta muidugi ei käinud veel ka nii hästi. Hea küll, panen "porilompides möllamise õpetamise" uue nädala to do listi.

TUULEKOMBE
“It looked like the world was covered in a cobbler crust of brown sugar and cinnamon.”  Sarah Addison Allen, First Frost

Eelmisel aastal mõtlesin, et kindlasti vajab tol ajal umbes kolmekuune beebi tuulekindlat kombet, aga kuna sobivat ma ei leidnud ja üks  kasutatud kombe oli  olemaski, kasutasin vajadusel seda.  Vajadust tekkis vaid mõnel korral ja neilgi oleks tegelikult ilma saanud. Autos, kandelinas või -kotis ja kärus Elodie soojakoti all piisas Joha paksust villakombest (ja enamasti seal all ühekordne villapesu, päris külmal ajal lisaks karupüksid ja kampsun, täiesti. Pean tunnistama, et kui mulle öeldi, et kolmekuusele pole vaja tuulekindlat sügis- (ega tegelikult ka talvekombet), siis olin väga skeptiline.  Aga meil täpselt nii oligi. Muidugi on  eelduseks on korralik soojakott. Minu oma on Elodie Detailsi Forest Flora, mille ostsin umbes aasta tagasi ja alates sellest ajast on Ella seda jaheda ilmaga õues magades kasutanud. Praegugi tudub selle sees ning olen täiesti kindel, et kevadeni saame kenasti hakkama. Lisaks lihtsalt pean ütlema, et see on minu arvates kõige ilusama mustriga soojakott üldse. Just selline nagu kuldne sügis.

Nüüd on aga teised lood. Laps teeb õues muud ka peale magamise. Nii otsustasin, et tuulekindel softshellist kombe on must. Käisin septembri alguses Ella potentsiaalse lasteaia lastevanemate koosolekul ja seal öeldi, et täiskummist kombe pole üldse hea, sest  sellega ei saa liumäelt alla lasta ning see ajavat higistama. Plaanin sügiskombega siiski ka kevadel hakkama saada, seega otsustasin nõuannet kuulda võtta. Enne olin üsna kindel, et valin Mikk-Line'i vanaroosa kummikombe ja sama firma mõne softshelli, aga need, mis ette jäid, olid nii tumedais ja igavates toonides, ka P.o.P-i omad tundusid hästi vaoshoitud ja tavalised. Kuna softshelli sügiskombed on uuena (ja tegelikult ka kasutatuna) võrdlemisi kallid, otsustasin lisaks kvaliteedile panustada ka sellesse, et kombe tõesti ilus  ja rõõmus oleks. Nii sai Ella endale Red Panda Facebooki lehelt tellitud Racoon Outdoori öökullidega softshell kombe, suurus 80 (pigem natuke suuremad on suurused).  Hetkel tunnen selliste ilmadega nagu täna, end täiesti rahulikult kui temaga lehtede vahel jalutame. Mulle meeldib, et kombekal on lukk kenasti lõuani ja luku all on korralik lõik riiet, hirmu, et tuul luku juurest läbi puhuks, ma ei tunne. Värv ja muster on mõnusad, sest petavad päris hästi plekid ära. Tegelikult polegi kombel veel plekke (vähemasti näha), kuigi Ella on sellega oma tulevases verandas korralikult põlvitanud.

Ella on viimase nädala jooksul nii kiiresti ringi siblima hakanud, et ei jõua järgigi. Jõhkralt naljakas on vaadata, kuidas ta kõnnib. Veits nagu purjus onuke, samas nagu ka tuulise merega laevas sirgelt käia üritav turist. Ta tegi oma esimese sammu siis, kui oli aasta ja veidi rohkem kui ühe kuu vanune. Siis tegigi vaid ühe sammu - 28.08 ja edasi liikus protsess üsna aeglaselt. Alles nüüd vaid paar nädalat on ta rohkem kahel kui neljal jalal. Täna tundus mulle, et ta lausa jooksis omal beebilikul viisil.

“Life starts all over again when it gets crisp in the fall.” F. Scott Fitzgerald, The Great Gatsby

Olen juba kaua Jonsu firma tegemistel silma peal hoidnud ja korra isegi peaaegu midagi tellinud, aga lõpuks siiski loobunud. Üle-eelmisel kuul tundus aga mulle, et olen ainult maja peale raha kulutanud ja laps pole peale mähkmete endale tükk aega midagi uut saanud. Natuke olid süümekad ja muidugi sattus just siis Facebooki feedile Jonsu kampsikute kausta reklaam. Kuna septembris olin ju just Paides tööle hakanud ja kuna Jonsu asjad ka just Paides valmis tehtud, tundus patriootlik just neilt Ellale midagi ilusat tellida. Ootasin vanaroosat meriinovillast kootud kampsikut umbes kaks nädalat ja läksin  kohta, kus nii imelisi riideid tehakse, sellele järele.  Lisaks tellisin neilt ühe villase sisuga armsa mütsikese, sest mulle tundub, et neid peaks ikka iga ilma ja outfiti jaoks olema. Lisaks on talle väga raske leida mütse, mille puhul kõrvad paljaks ei jääks. Hetkel on lemmikuteks (hoiavad kõrvad kaetult)  kahekordse puuvillaga  õhem MOI ja meriinovoodriga Bredeni (aga selle pähetõmbamine ei meeldi Ellale üldse) oma. Mõlemad on aga üsna kirjud ja mulle meeldivad ju pastelsed ja ühetoonilised asjad... ja öökullikombe on just kirju, seega võiks  sobiv müts olla ühevärvilisem. Jube raske elu mul ikka, et beebi mütsi ja kombe mustrite sobitamine ajus nii palju ruumi võtab. 

Juba samal õhtul jalutasime käsikäes (ok, tegelt oli ta suht pahane, kui ta käest võtsin, sest tahtis ise kõndida ja lehtede loopimise võlust ei saanud ta ka üldse aru) värviliste lehtede sees ja tuulevaikse ilmaga on see preili põhiline üleriietus ja praegu. Pidime ema ja Ellaga uue kampsuni tähistamiseks lausa Nelijärve puhkekeskuse juurde väljasõidule minema!  

SOE PESU

“Autumn is a second spring when every leaf is a flower.”  Albert Camus

Enda Joha villapesu hooaja avasin 4. novembril, mille veetsime õdedega rabas. Käisime  Männikjärve õpperajal Endla looduskaistealal. Seal oli väga mõnus! Rada oli suuresti laudteedega ning  laudteedel oli libeduse vastu metallvõrk peal. Ma ei oska seda paremini seletada, aga peaaegu üheteistkümnekilosega  kandekotis, oli täitsa julge käia. Veidi muidugi oli creepy ka, sest seal reaalselt ongi laugaste- ja älvesterohke. Jep, see on see koht, kust enam välja ei pruugigi saada.

Kevadel ostsin  Sternumist  Ellale mitu  Joha kombet ja valisin suuruseks 86. Tema oli sel ajal umbes 76. Mõtlesin, et kui ta jätkab sama kiiret kasvamist, siis on mõistlik ikka varuga tooted võtta. Tegelikkuses on need talle siiani  veidi suured ja täiesti korralikud. Seega vajasin tegelikult üsna väheseid  uusi asju. Sternum on mu lemmiksoojapesuallikas, sest seal on lihtsalt nii lai valik. Sel korral valisin kaks paari kindaid: ühed Joha meriinovillased, teised Cosinalt; Joha pehmevillased vankripapud;  Joha hall villane bodi; villased Joha sipupüksid - tahtsin, et vankris  oleks tal kinniste otstega meriinopüksid, ei tea, kas toimivad, aga eks näeme; ühekordne meriinost tuukrimüts, mida vajadusel teiste mütside alla panna (pehmevillane on mul olemas ja mahub just nüüd lapsele pähe, kuigi suuruse järgi pidi paras olema aasta eest);  punased väikesele päkapikule sobivad Joha villased sokid. 

Sternumi pakki ootan praegu ja kindlasti leiab blogi Instagramist nende soojast pesust ka varsti pilte.  Kuna pühapäevane rabaskäik oli aga nii tore ja tahtsin kohe üle vaadata, kuidas mu Nikon  tööga hakkama sai... seega kiirustasin natukene ette. 

Elu läheb momendil pisut segaselt. Olin pool nädalat haige ja blogimisarvuti hakkab lagunema. Majaehitus otseselt ei arene (kuigi loodan, et saan homme paar tähtsat e-kirja), töö kasvab üle pea ning ma pole veel harjunud, et Ellaga  tegelemine külmade ilmade saabudes teiseneb veelgi, sest varem olime hästi palju õues...  ja nüüd on kõik valesti, sest kell keerati ju ka pekki, mis rikkus preili unerežiimi ja tegelikult minu oma ka. Lisaks veel see, et pimedaks läheb nii ebanormaalselt vara. Vihkan seda, et kella keeratakse, eriti nüüd, kui mul laps on. Sellest hoolimata üritame ilusaid ilmasid ja vabu päevi nautida.  Just kõndima hakanud 1,3aastasega on elu nii kihvt ja iga päev, mil tuju paha ja taevas justkui kaela sajab, tunnen süümekaid, et ma õnnelik ei ole. Katsun siis olla, sest tegelikutl on ju kõik hästi kurjast pilgust Laiuse linnuse juures hoolimata.