Paljajalu Hollandis

Mu noorem õde läks jaanuaris Hollandisse vahetussemestrile.  Kui õpetajana tekkis lootus saada varakult vaktsiin, siis mõtlesin, kas tõesti võib juhtuda, et saan üle kuue aasta kaugemale kui Lätti reisida. Viimane kaugem reis oli 2015. aastal oma lõpuklassiga Ungarisse. See oli ikka päris uskumatu lugu, et viisin umbes 10 pubekat kaugele bussireisile, kõik jäid ellu ja lisaks oli ka tõeliselt tore.

Algne plaan oli minna mais, siis kui Roterdamis pidi olema Eurovisioon. Viimase hetkeni lootsin, et koroonaseis läheb paremaks ja eneseisolatsioonikohustus selleks ajaks kaob. Ei kadunud. Reis oli plaanitud 5 päeva kestma, aga 6 päeva pidanuks kohal olema, et jõuaks testid tehtud, et isolatsioon varem lõpetada. Isoleerimise vastu poleks mul vist suuremat olnudki, nagunii tahtsin lihtsalt õega aega veeta. Niisiis, raske südamega otsustasin mitte minna. Selgus, et piletite ümbervahetamine oli nii kallis, aga kõik muu peale lihtsalt minemata jätmise oleks veel kallim. Seega, vahetasime piletid, aga kõige noorem õde, kes pidi ka tulema, hiljem enam ei saanud. Tema piletid läksid lihtsalt täiesti raisku. Note to myself: pileteid ostes tuleb ikka jälgida, mis vahetamine maksab.

Otsustasin reisi lükata juuli algusesse ja kui siis ka ei õnnestu minna, loobun täielikult. Piletid ise eriti kallid õnneks polnud ja ühtki ööbimist me ette ei broneerinud. Hiljem poleks enam saanud minna, sest õde tuli 9.07 tagasi Eestisse. Selline eellugu meie loole.

Refreshisime pidevalt Hollandi koroonauudiseid ja 24.06 saimegi teada, et eneseisolatsioonikohustus kaob. See oli super, paremini poleks meil õnnestunud reisi ajastadagi. Piir oli vaba kõigile, seega pooled allalaaditud dokumendid jäid kasutuseta ja sellel lühikesel ajal saidki reisida kõik kellelegi midagi näitamata peale pardapiletite ja ID-kaardi.

Kui reisini oli umbes kolm päeva, helistasin AirBalticu infosse, et küsida, kas tõesti pole vaja ühtki dokumenti lisaks. Vastuseks sain, et mu tagasilend on ära jäetud. Seega pidin tagasi tulema 6.07 asemel 7.07. E-kiri polnud läbi tulnud. See mind küll ei kurvastanud, kuigi üllatas, ja lapsed sain ka nii organiseeritud, et üks lisapäev midagi ei muutnud. Kui siis - ainult paremaks. Amsterdamis olime juba küll valede päevadega broneerinud ööbimise, aga siis otsustasime seal lihtsalt päeva kauem olla ja üks lisaöö kesklinnas täitsa kenas hotellis oli õnneks vägagi okei hinnaga - umbes 90 eurot kahepeale. Seega tundus kõik hästi minevat ja spoiler alert! läks ka.



Kuna sõitsin nii lühikeseks ajaks, siis olin muidugi vaid käsipagasiga, mis tähendab, et pakkida tuli hoolikalt.

Sealt hakkas rulluma mõte lõpuks endale paljajalujalanõud osta. Algul mõtlesin sandaalidele, aga siis ja kinnituseks, et see on õige otsus, meenus, et lähen ju sügisel tööle ja kinnised jalanõud oleks paremad. Sellest kasvas välja ka see postitus ja tunnistan ausalt - koostöö firmaga Minimalist, kes Telliskivis paljajalujalanõusid müüvad. Ma ei teadnud sellest firmast enne midagi, aga nüüd olete mu jalgu nende IG story`des palju näinud. 

Tundsin, et ma ei oska kohe mitte midagi valida ja olin juba valmis ideest loobuma, sest nii mõnelgi barefoot-jalanõusid müüval saidil oli küll info sellest, kuidas jalga mõõta, aga ma lihtsalt ei saanud lakoonilisest sõnastusest aru. Vaatasin eestikeelset materjali ja tundsin ennast jube rumalana ja siis ma lihtsalt ei viitsinud enam otsida, aga 100+ eurot nagu need olema kipuvad, polnud ka see summa, mille puhul oleksin lihtsalt improviseerinud, aga otsimine oli megatüütu.

Niisiis, tegin, mida tihti teen ja miks Instagram mulle meeldib - küsisin fännilt nõu. Teadsin, et Berit Piho on alati valmis aitama teemadel, mis on talle südamelähedased ja kirjutasin talle. Ta rääkis mulle, kuidas õigesti jalga mõõta, mida arvestada ja soovitas ka tootjaid. Ma tegelikult ka ei saa aru, kuidas ta viitsis, aga see oli nii tore. Avastasin, et olen ka laste jalgu valesti mõõtnud, nemad on paljajalujalanõudega veteranid.

Praegu keskendun siiski täiskasvanute jalanõudele, sest kool algas ja olen täitsa kindel, et mu ringkonnas on õpetajaid (ehk ka õpilasi), kes isegi ei tea midagi nii heast valikust ja ruttavad pigem sama hinnaklassi jalanõusid spordi- või uhkest kingapoest tuntud firmasid (seda teeks ka mina) otsima, sest "küllap need on head".  Sisejalanõud on kahtlemata olulised. Natuke olen küll postitusega hiljaks jäänud, aga selgub, et töö ja kahe lapse kõrvalt on megaraske midagi tehtud jõuda. Üllatus-üllatus.

Seega, nüüd tulebki info sellest, kuidas osta endale paljajalujalanõud. Pärast seda liigun reisimuljetega edasi. Aga hoiatan ka, et kui sa pole paljajalujalanõusid proovinud, siis Sa ei tea, millest ilma jääd: olen tööl olnud üle kuu, käinud reisil, kus palju kõndisime, Lottemaal!  ja MITTE ÜHTEGI KORDA pole neis jalad olnud isegi päeva lõpus väsinud. 

Paljajalujalanõud lähtuvad põhimõttest, et kõige parem tervisele on kõndida nii nagu oleme ehitatud: paljajalu. Nagu mitme selliseid jalanõusid müüva firma lehel, on teooriast juttu ka Minimalisti lehel. Jalg ise on sellise kujuga nagu on hea kõndida. Igasugused lisapadjad jms ei aita tegelikult kaasa, vaid demorfeerivad luustikku ja seeläbi kehahoidu. Kellele meenub praegu nn tänapäeva noor või laps, kelle põlved justkui risti? Mingis vanuses on see ok, aga hiljem tuleks hakata sellele tähelepanu pöörama - sealhulgas vaatama näiteks jalanõusid. Ja koolis õpetajana igapäevaselt võrdlemisi püsti seistes on päris hirmus vaadata, mis juhtub minu jalaga tüüpilistes kitsa nina, kanna-ja võlvikõrgenduse ja mitte jalalaba kõrgust arvestavas jalanõus.

Paljajalujalanõude kodukatelt küsitakse, kas Su jalg on lai, kitsas, madal, kõrge ning "tuleb arvestada oma jala eripära", "tule kohale proovima!" aga ausalt: KUIDAS seda siis teadma peaksin ja ma ei ela Tartus ega Tallinnas + koroona + enamik aega oma lastega? Niisiis, et teema läbi närida, kirjutasin Beritile ja allpool ongi nõuanded, mis temalt ja BF jalanõude kodukalt sain:

1) alusta sellest, et hoiad jalga paberil ja hästi püstise pliiatsiga joonistad oma jalakuju paberile;
2) ise toetad sel ajal keha raskusega lehele;
3) tõmba joon kõige pikemast varbast kanna tippu (kui teine varvas suurimast pikem, siis sellest), nii saad jala PIKKUSE;
4) LAIUS on keerukam, siin pidasime Beritiga (tuhat tänu!) mitu päeva vestlust, kuidas parim oleks. See peaks olema jala kõige laiemast kohast mõõdetud, aga nii, et ei mõõda varvaste juurest. Õige oleks NUKIST-NUKINI. Kohati öeldakse kodukatel, et joon peaks pikkusega risti olema, aga võib olla, et see pole Sinu jalal tegelikkuses lihtsalt nii, sellest pole midagi. Nuki otsast nuki otsani peaks olema ideaalne;
5) kui laiusega läheb lappesse, aitab see, et joonistad jala joonise ümber kasti nii, et vaid välimised ääred puudutavad kasti seinu; selleks on vaja joonlauda ja meeles pidada, et kokkupuutepunktist jala joone ja kasti joone juurest teise otsa punktini mõõdadki.

Vot selline lugu! Aitäh Berit, et viitsisid mulle nõu anda. Valisime koos Mukishoes linased tennised toonis Thyme. Lisaks tellisin sealt samast sisetallad ja kaitsesprei. Suuruseks sai mõõtude järgi 39, kuigi enne lapsi oli mu jalg tavajalanõude jaoks 37. Ma reaalselt ei saaks rohkem rahul olla ja käin nendega praegu iga päev tööl, sest materjal on nii mõnus ja nad on teistsugused jah, aga ilmselt ei panda seda tähelegi. Ja PÄRISELT pole ma iial mugavamaid jalanõusid kandnud. Kõlab nagu TopShopi reklaam, aga mu jalad pole väsinud ükskõik kui pikka jalutustkäiku või seismist.

Panin Ninni 1.07 õhtul magama, aga Ella miskipärast ei jäänud. Olin neil pikalt selgitanud, et emme läheb reisile ja kus ning kellega nad on ning  see polnud üllatus, aga mu siis peaaegu neljane tunnetas minekut üsna teravalt. Tavaliselt on just tema see, kes rõõmsalt lehvitab ja tegelikult väga tihti tahabki vanavanemate juures olla või issiga kahekesi aega veeta. Üle väga tüki aja nägin temas oma kauaoodatud vastsündinud tüdrukut, seda, kes oli ainult minuga bilirubiini kõrge näiduga nädala haiglas. Ärgem unustagem, et meie suured on ka väiksed. Aga see oli ka kogu reisi aja peale kõige keerukam hetk suhtluses lastega. Nad on mul lihtsalt nii tublid ja armastavad teisi sama palju kui mind.



Kallistasime ja lehvitasime ning juba autos vanemate poole sõites oli hinges täielik kergus. Juba oli puhkuse MODE peal ja see kestis 5.07 õhtuni. Siis sattusime nagu pärast selgus - lausa Hollandi kuulsa krimireporteri mõrvale kas just peale, aga olime pärast seda vahetult tolle tänava otsas, kust teda tulistati ja kiirabi jooksis meie nähes temani. Linn valgus helikoptereid, politseiautosid jms täis ja kuni info jõudis, olime täiega ärevad. Põhimõtteliselt tormasime trammile, et kiiresti sealt minema saada, sest me ka ei teadnud, mis juhtus. Siis olime juba hotellis, kui kõigest räägiti ning kahtlusalust otsiti. Mõtlesin, kas üldse lennukile saan, ehk hullud kontrollid jms, aga kahtlustatav saadi kätte õnneks öösel. Reporter suri mõni päev hiljem ja see jooksis isegi Eesti uudistest läbi.

Aga eks Amsterdam oligi teistsugune, kui Zwolle, kus esimesed päevad viibisime. Kui Zwolle oli nagu veidi suurem Tartu, siis Amsterdam - nagu ka eelmisest korrast mäletasin - oli suur ja kuidagi ohtlikuna mõjuv. Kui aga Muuseumide kvartalis jalutasime, läks üle ka see ohutunne ning pigem saime just seda õiget boheemlasvibe`i ka nuusutada.

Magasime esimeses kaks ööd ühes uuemas mereäärses linnajaos Amsterdam East, kus meri, Montessori kool (läbi akna tundus nii) ja uued kõrghooned jätsid täiesti teistsuguse mulje kui Amsterdami ajalooline vanalinn.

Trammisõit oli pikk, aga hind hea ja kvaliteet 10+. Meile meeldis, et nad olid ägedadest selle linnajao kohtadest raamatukesegi teinud ja jagasid seda tasuta. Milleks Google, kui on raamat? Külastasime häid kohvikuid, Van Gogh`i ja Moco muuseumit. Mõlemad 10/10. Soovitan täitsa aega võtta just nendes muuseumipoodides, eriti Van Gogh`i kõige kõrgema korruse nn raamatupoes - sealne valik motiveeris mind täiega, kuigi ma ei ostnud midagi, aga seal oli nii palju teoseid, mid juba vaadates mõtlema panid. Veidi on tunne, et pean ka praeguseid tunde sealse kultuuridoosi pealt. Mocos nägi Banskyt, kelle kohta just ajakirjast Säde lennukis lugenud olin. 

Sama päeva teise poole veetsime samuti legendaarses kalurikülas Urk, kust peaaegu nägime Ameerikat ja kus sai veel kinnitust see, kui raske on olla nii ilusas kohas. Hollandlastel on rahvast palju, aga maad vähe. Koledaid kohti on kindlasti ka, aga meie neid ei leidnud, aga see küla oli imeilus, meri soe ja rahvas sõbralik. Ja õhk oli eriti imelik - mere ääres, aga tuuletu ja pehme.

Ja teate, ma soovitan hea meelega kohvikuid ja muuseume ja ööbimiskohti, aga lihtsalt mitte praegu. Pilte on siin neist mitmeid, nii et küsige julgelt üle, kui tundub põnev.  Olen seda postitust kaks kuud silunud ja kui see praegu üles ei lähe, siis vist ei lähegi. Kes veel Hollandist kuulda tahab, kirjutage mulle. Igal juhul oli see kahtlemata mu suve tipphetk ja ühtlasi ainus päris puhkus since 2017.