Supilinn

Supilinn on nii huvitav kant, et selle kohta on paar magistritööd tehtud ja isegi "Minu" sarja raamat ilmunud, autoriks Mika Keränen. Alustangi teda  tsiteerides: "Supilinn pole lihtsalt maalapike Emajõe luhal. Supilinn sümboliseerib aega ja elustiili, mis on enamikus Euroopas läinud kaduviku teed."

Kasutasin teksti koostades neid allikaid (see on see filosoofiateaduskonnas õppimine, ei saa ilma viideteta, veidi ketserlikult tunnen ka lihtsalt nii viidates, aga tekstisiseselt läheks vast liiga akadeemiliseks):
https://www.puhkaeestis.ee/et/supilinn-miljoovaartuslik-puitlinn
https://et.wikipedia.org/wiki/Supilinn (vikile viitamise eest võetaks ülikoolis küll pea maha)
https://www.linnaleht.ee/674545/supilinn-toenaoliselt-parim-linnaosa-elamiseks

Kui Eesti Maaülikooli poolt linna sisse sõita, jääb paremale poole Tähtvere ja vasakule Supilinn - kaks mu lemmikpaika lisaks Karlovale. Ühest aga teise saab, muide, vankriga liigeldes vaid kahest kohast - päris algusest või päris lõpust. Või on mul midagi kahe silma vahele jäänud?


Igal juhul on tegu endise aguliga, Tartu eeslinnaga, mis hakkas kujunema 18. sajandi keskel. Supilinnas on enamik maju puidust ja eramajadel on üsna suur hooviosa. Suplinnas on näiteks külakiik (Kartuli ja Oa tänava ristumiskohal) ja koer Riku auks püstitatud bareljeef (Tähtvere 25) ning palju on märgata tänavakunsti, nimetame nõnda siis läbimõeldud ja kaunist grafitit. Eks sodimist on ikka ka nagu igal pool. Ütleme nii, et leidlikkusest neil suplilinlastel puudust pole.

Supilinna majade kohta pärineb info aastast 1774, tänavanimede kohta aastaist 1812–1816. Supilinna kruntidel oli tihti suur juur- või puuviljaaed, ilmselt võib linnajao nimetus sellest tulla. Mulle tundub loogiline ka see, et kui Suur Emajõgi üle ujutab, kannatab selle käes alati ka Supilinn (linnaosa muutub justkui supiks). Nii kutsuti paika rahvasuus pikalt, aga Supilinn sai ametliku nime Nõukogude ajal. Kindlasti tasub sinna sattuda 26.04 - 29.04, mil toimuvad Supilinna päevad, mida korraldab väga aktiivne Supilinna Selts. "Supilinna salaselts" pole küll päris sama, aga tõepoolest, sellist nime kannab Supilinnasst inspireeritud 2015. aastal tehtud lastefilm (Mika Keräneni raamatu järgi). Kõlakate järgi on osa sellest filmitud küll hoopis Karlovas. Film on hea ja lõbus vaatamine ka täiskasvanutele. Peakski seda uuesti vaatama (hea otsija leiab selle ka Youtube'st), sest nüüd tunnen nii Karlovat kui ka Supilinna palju paremini, kui siis,  kui seda õpilastele näitasin. 

Nii ongi kahjuks või õnneks lugu selline, et ajaloost ma selle linnaosa puhul nii palu rääkida ei saa, aga fun factina veel see, et Travel + Leisure olla pannud  Supilinna mõned aastad tagasi maailma 15 kõige kummalisema linna hulka. Tundub, et kõige veidram Supilinna periood on siiski läbi, sest praegu ehitatakse sinna palju uusehitisi, kuigi minu arvates on enamik neist täitsa stiilsed, puust ja sobituvad konteksti. Kui linnaosa "hõngu" Teile edasi anda, kasutan kirjandusteadlasele omaselt ikka teiste sõnu,  näitleja Jüri Lumiste on öelnud: „Supilinn on olnud muudest linnaosadest ikka odavam, napimate mugavustega, kuid see-eest vabameelsem, boheemlikum. Loomingulisem. Olusid trotsiv ja lustakas. Liberaalsem kui teised linnajaod. Siin lubatakse rohkem isikupära ja vallatust.”

Aga kui nüüd lõpuni aus olla, sattusin mina sinna tihemini jalutama alles umbes aasta tagasi. Seda eelkõige proosalisel põhjusel: sain teada, et seal töötab imehäid saiakesi ja pirukaid valmistav "kodune pagariäri" nagu nad ise enda kohta ütlevad - Saiasahwer. Kõik kuulujutud vastasid tõele ja selle külastamine on tõsine must! Tuleb aga jälgida, et koht lahti oleks ja parem on minna varem, sest hea kraam võib otsa saada. Kohv seal nii hea pole ja istuda väga ei saa, aga sellest pole midagi. Üldine miljöö ja MUIDUGI pakutav on suurepärane. (Mõni ime siis, et ma veel oma ideaalkaalu saavutanud pole.)