Loovkirjutamiseni olen jõudnud üsna ootamatult, aga tundub, et mitmed eelnevad tegevused sillutasidki selleni teed. Väiksena kirjutasin luuletusi ja jutukesi. Ei midagi erilist, sain täitsa kirjutamiseta elada ja olin nagu maalaps ikka - matkal, rattaga sõitmas, puude otsas ronimas. Keskkooli lõpus kirjutasin pisikese romaani, sest mulle tundus, et Eestis pole ühtki rõõmsat noorteromaani. See tegi küll kokkuvõtte koolielust, aga sinna ta jäigi. Kirjutasin kirjutamise pärast. Või ehk lõpetada see peatükk oma elus. Või ehk alateadlikult, et saada kuulsaks kirjanikuks, aga eelkõige sest tahtsin. Mäletan siiani lahustuva pähklilatte lõhna, millega kirjutusööd alustasin, kui pere magas. Oli äge kogemus.
Bakalaureusekraad on mul folkloristikas ja magistrisse läksin õppima eesti keele ja kirjanduse õpetajaks, sest arvasin, et oleksin selles hea (just nii ütlesin ka sisseastumisvestlusel). Töötangi gümnaasiumis, aga kasutan võrdlemisi alternatiivsetel meetoditel, inspired by Montessori ja Waldorfi pedagoogika, nii et tüüpilist "õpilane ja õpetaja klassi ees" stiili siit kursustel ei leia. Küll aga on on psühholoogiline pool kirjutamise juures väga tähtis ja seda olen ülikoolis võrdlemisi palju õppinud. Lisaks olen läbinud erinevaid kursusi õpetajatöö raames ja ka iseenda jaoks (nt Beth Kemptoni kursused, mis on kujunemisel ehk kõige olulisemad olnudki). Viimane ja tõesti ka loovkirjutamise puhul 10 10st kursus oli Amsterdamis. Nädalase kursuse pealkirjaks "Perfromance Art Techniques for Effective Communication", mis oli võrratu ja seal õppides tundus mulle tõesti, et võin ja oskan midagi sellist ka siin õpetada. On lihtsalt aeg peale hakata, sest pole paremat aega kui praegu.
Ka loovkirjutamine täiskasvanutele sai alguse koolist, nimelt pidasin seal kahel kursusel samanimelist valikainet. Need olid imelised ja seal osalenud õpilaselt pärineb ka mõte, mida tihti kasutan: ärme mõtle kastist välja, vaid nii nagu kaste polekski. Kursustel tahan näidata, et loovus võib olla reaalne. Võib olla kahe jalaga maas filosoof.
Rääkisin sellest valikainest kohalikule kohvikupidajale nii muuseas. Tema ütles, et miks ma ei võiks tema kohvikus täiskasvanutele samasugust kursust teha. Ja nii see algaski...
Miks ma arvan, et ma midagi loovkirjutamisest tean?
Minu inspiratsiooniks on Taani õnnelikkuse lykke kunst ja hygge, Rootsi tasakaalukunst läbi lagomi ja fika mõtestamise ja Jaapani täiusliku ebatäiuslikkuse aktsepteerimine, meditatsioonid ja mindfulness-tehnikad ja Beth Kemptoni akadeemilise taustaga, ent teraapilise kirjutamise vaated ja meetodid. Seda on raske kuidagi kokku võtta, sest kursusel on nii palju grupidünaamikat ja muidugi mind ennast.
Viimasel ajal olen näiteks sellised valdkonnakoolitused läbinud:
- Perfromance Art Techniques for Effective Communication - https://www.teacheracademy.eu/course/performance-art-techniques/
- Loovustehnikad ettevõtlusõppes - https://epale.ec.europa.eu/et/content/loovustehnikad-ettevotlusoppes
- Words Heal Writing Course: Writing in times of crisis - https://dowhatyouloveforlife.com/course/words-heal-2/
- AUTUMN LIGHT: A seasonal writing sanctuary - https://dowhatyouloveforlife.com/course/autumn-light-a-seasonal-writing-sanctuary/
